PandiVere minevik

• 1 minevik ^[1]
  • 1.1 tunnused
    • 1.1.1 -s(i)- minevik ^[2]
      • 1.1.1.1 koondelised -at liitega tüved
      • 1.1.1.2 i ja ü lõpulised ühesilbilised tüved
      • 1.1.1.3 kahesilbilised lühikese esisilbiga a, e, (i, ü) ja u tüved
      • 1.1.1.4 kahesilbilised (harva sisekaolised) pikad i, (ü) ja u tüved
      • 1.1.1.5 kahest silbist pikemad tüved
      • 1.1.1.6 -ele- tuletusliide
      • 1.1.1.7 "i" kadu
        • 1.1.1.7.1 -siD > -st peenendus
      • 1.1.1.8 ajalugu
        • 1.1.1.8.1 laul
    • 1.1.2 ühesilbilised pika esisilbiga tüved
    • 1.1.3 kahesilbilised lühikese esisilbiga tüved
    • 1.1.4 kahesilbilised sisekaolised poolpikad (2. vältes) tüved
    • 1.1.5 kahesilbilised (sageli sisekaolised) ülipikad (3. vältes) tüved
  • 1.2 astmevaheldus
    • 1.2.1 tugev aste ^[8]
• 2 viited ja märkused

minevik ^[1]

tunnused

isik	ainsus	mitmus
1.	-in	-ime
2.	-iD	-itte / -it̆te
3.	-i / -Z	-ivaD

samu esimese ja teise isiku tunnuseid tarvitatakse koos kõigi kõneviisi- ja ajatunnustega. mineviku tunnus -(Z)i- liitub isikulõpu ette.

• Väike-Maarja: tulìD, teGit̆te, e̮p̀piZit̆te; Viru-Jaagupi: olìme, kan̆́nìme; Rakvere: ve̮t̆́time ~ ve̮t́̀sime; Rapla: [sa] teìD 'tegid'

(mineviku) ainsuse kolmanda pöörde lõpus on ainult "mineviku tunnus".

• jäì, maGas (<*makasi <*makat+i)

mitmuse kolmanda pöörde lõpp -vaD pärineb oleviku kesksõna tunnuse mitmusest, mis on sufiksilise astmevahelduse mõjul nõrgenenud.

keskmurde Kirde-Harju, Järva, Viru, Põhja-Tartumaa ja Põltsamaa murrakutes võib see liituda ka mineviku ja tingiva kõneviisi tunnusele nagu idamurdes (v.a Kodavere), kirderannikumurdes, Lõuna-Eestis, Soomes, vepsa ja vadja keeles.

• Väike-Maarja: ak̀kaZiD, te̮ś̀tsiD, ǖt̀siD, peĭDut̆taZiD, kaDùZivaD, teGìvaD, vīZìvaD, oleksivaD, suăDaksivaD; Viru-Jaagupi: käĭZivaD, las̀ksivaD ~ laZìvaD; Simuna: a ̨ėàZiD, se̮ĭDut̆taZiD, saĕvàD, tulìvaD; Kadrina: tuleksiD, jäĭvàD, kart̀sivaD, kaup̀leZivaD, naèrZivaD, siDùZivaD, tièniZivaD; Rakvere: jäk̀saZiD, kuìvaZiD, veDàZiD, aŋ̀GuZivaD, seĭZivaD, ve̮t́̀sivaD ~ ve̮t̆́tivaD.

vanades lauludes leiab -(s)ivad lõppu ka kaugemal läänes. Risti: mis nad sääl siis tegivad? Nad tegid tõllarattaida, valasivad vaske troskasida.

varases kirjakeeles tarvitati ainult -id lõppu. Johann Hornungist alates esineb sellega rööbiti -ivad kuni 1910. aasta keelekorralduseni.

-s(i)- minevik ^[2]

koondelised -at liitega tüved

-s(i)- minevik on häälikuseaduslikult tekkinud koondelistes -at liitega tegusõnades

• hak̀kasin (<*hakkaδin <*hakkat+i+n), maGasin (<*makaδin <*makat+i+n)

lat, nat, rat tüvede asemel võib vahel harva murrakuti leida sarnaselt saarte, lääne ja mulgi murdele hoopis l, n, r tüvelisi vorme

• Simuna Venevere: kièrZin

tavalisem on ikka

• Viru-Jaagupi: kièlaZin, kièraZime

i ja ü lõpulised ühesilbilised tüved

• -si- minevik on koondelistelt tüvedelt levinud i ja ü lõpulistele ühesilbilistele tüvedele ja järgnevatele sõnarühmadele

äi+i = äiZi, e̮i+i = e̮iZi, üi+i = üiZi, ī+i = īZi, ē+i = ēZi

• Väike-Maarja: vīZivaD, Türi: kⁱêZiD, Äksi: kēZivaD, Palamuse: ve̮ĭZìD, Harju-Jaani: käĭZìvaD, Juuru: müìZ

kahesilbilised lühikese esisilbiga a, e, (i, ü) ja u tüved

keskmurre tarvitab niisuguste sõnadega tavaliselt -si- (ainsuse 3. pöördes -s) minevikku.

• Viru-Jaagupi: siDùZime, Ambla: [ta] âZ 'ajas', Harju-Jaani: suGèZime

"pidama" tegusõna -si- mineviku tähendus erineb -i- minevikust

• Anna: piDime [keDràma], piDàZime [kit̀se], [naD] piDàZiD [piDù]

kahesilbilised (harva sisekaolised) pikad i, (ü) ja u tüved

keskmurre tarvitab niisuguste sõnadega tavaliselt -si- (ainsuse 3. pöördes -s) minevikku. sisekadu on Viru maamurdes ja mujal keskmurde põhjarühmas haruldane - lõunarühmas aga järjekindel.

• Väike-Maarja: kis̀ksivaD, Anna: lôp̀sime, sâGiZin

kahest silbist pikemad tüved

keskmurre tarvitab niisuguste sõnadega tavaliselt -si- (ainsuse 3. pöördes -s) minevikku.

• Väike-Maarja: muretses, raBèleZin, Kadrina: ehit̆taZime, puhastaZime, kurā·Zit̆taZivaD, valestas

-ele- tuletusliide

keskmurre tarvitab niisuguste sõnadega tavaliselt -si- (ainsuse 3. pöördes -s) minevikku. sisekadu on keskmurdes järjekindel ainult lõunarühma murrakutes (Kolga-Jaani: ö̭èlZin).

• Väike-Maarja: muàDles, me̮t̀les, ve̮it̀les, üt̀les, raBèleZin, Kadrina: kaup̀les, tap̀les

kiirkõnes kaotavad oma -ele- liite sõnad: me̮t̀lema ja üt̀lema

• Viru-Jaagupi: me̮t̀́sin, üt̀́sin, Kose: me̮t̀́sime, üt̀́sime, [ta] üt̀s

"i" kadu

(s)is, (t)is ja -siD lõppude hiline i kadu on omane kogu keskmurdele.

• Väike-Maarja: kas̀vast, e̮p̀pist, Kadrina: elaśt, küp̆set̆tast, [inimest] reakkist, Koeru: käìst 'käisid', Kose: ve̮t́̀s 'võttis', Rapla: seìs̀

-siD > -st peenendus

hiljuti kadunud i ees olnud s on peenenenud.

• Rakvere: lahut̆taśt, leikkaśt, kär̆rut̆taśt

ajalugu

• juba Georg Mülleri (1600-1606. a) jutlustes leiab häälikuseadusliku -i- mineviku kõrval vääranalüütilist -s(i)- minevikku:

8 se sündi, kaswis, 22 tunnistis, 144 langkis, 9 (koguni) meye negkisime, 42 tegkisit, 66 meye piddisimme

• Heinrich Stahlil (1637. a):

44 öitsin, 68 rihdlin ~ rihdlesin, 74 kaitzin ~ kaitzesin

• Johann Hornungil (1693. a):

85 weddas & weddi, luggesin & luggin

• Anton Thor Hellel (1732. a):

80 otas ~ otis 'ootas', üttel ~ ütles

• 1739. a Piibli tõlkes on -i- minevikku väga väheks jäänud:

pöris, näitis, watis, kasvis, kuiwis, langis, töttis

• 20. s alguseks üldistus is asemele taas tüvetäishäälikuline as või es järjekindlalt Kesk- ja Ida-Harjumaal, Järvamaal, Kesk-Läänemaal ja Lääne-Saaremaal ^[3].

lõppes, tõttas

laul

vanades lauludes leiab -i- minevikku Viru maamurrakutes ja Põhja-Tartumaal

• Väike-Maarja:
  • Tõutin varagi tulla,
  • Enne muid üles ärata,
  • ...
  • Päe ju peitis peenikese,
  • Kuub ju kurja uinutelle,
  • Peidid peened palakad, ^[4]
• Viru-Jaagupi:
  • Eite varsti vastajeli:
  • Eite hauasta kõneli: ^[5]
• Viru-Jaagupi:
  • Ärja joodin, teise jätin,
  • Lapse söödin, silma pistin,
  • Ahju kütin, tua põletin: ^[6]
• Kadrina:
  • Siis ma kuldada kohhendin,
  • Hõbe helmida helistin. ^[7]

ühesilbilised pika esisilbiga tüved

mineviku tunnus -i- moodustab tüvetäishääliku või -kaksiktäishääliku lõpposisega diftongi

• jäì (~ jǟn / jäèn), saitte (~ suàn), Viru maamurrakutes ja Põhja-Tartumaal ka: vièma 'viima', Viru-Jaagupi: veìn 'viisin', Laiuse: veì 'viis'

uo+i = e̮i, üe+i = e̮i

• te̮ì, je̮ì, Viru-Jaagupi: je̮ĭvàD, Väike-Maarja: je̮itte, se̮ĭvàD

äi+i = äiZi, e̮i+i = e̮iZi, üi+i = üiZi, ī+i = īZi, ē+i = ēZi

• Väike-Maarja: vīZivaD, Türi: kⁱêZiD, Äksi: kēZivaD, Palamuse: ve̮ĭZìD, Harju-Jaani: käĭZìvaD, Juuru: müìZ

kahesilbilised lühikese esisilbiga tüved

• e+i = i

-i- minevik on püsinud kahetüvelistel ehk kaashääliktüvedel (Ambla: panì (~ paŋ̆Gè <*pan+ket ))

• Viru-Jaagupi: surì, tulìme, Kadrina: teĭvàD 'tegid', Koeru: kuZìn, peZìn

kahesilbilised sisekaolised poolpikad (2. vältes) tüved

• a+i = i, ä+i = i, e+i = i

Viru maamurrakutes ja Põhja-Tartumaal nagu ka kirderanniku- ja idamurdes

• Väike-Maarja: an̆́nìn, an̆́nivaD, kan̆́nit̆te, [nad] laŭlìD, pias̆tìn, ves̆́tin, Viru-Jaagupi: kan̆́nime, kūĺime, naĕrivaD, os̆́tìn, tun̆́nìD, ve̮t̆́tin: ve̮t̆́time, Simuna: laŭĺìn: laŭĺivaD ~ lāĺivaD, oìDma: oĭZìn, sāD́ìn, üìDma: ǖZivaD, Kadrina: kiĕDìn, kūl̀in, laŭl̀in, tahì 'tahtis', Haljala maamurre: me̮eD́ivaD, os̆́time, Rakvere maamurre: nīD́ime: nīD́ivaD, os̆́time, se̮ĭD́ivaD, te̮s̆́tìD, ve̮t̆́time: ve̮t̆́tivad

oìDma: oĭZìn, üìDma: ǖZivaD kajastavad vana häälikumuutust ti>si. selline minevik on omane kirderanniku- ja idamurdele, Lõuna-Eesti ja soome keelele.

keskmurre tarvitab niisuguste sõnadega tavaliselt -si- minevikku.

• Viru maamurdes: laZì(n), kas̀vaZin: kas̀vas, Väike-Maarja: pais̀tis, suat́̀sin, kuìvas, Kadrina: tiàDis

kahesilbilised (sageli sisekaolised) ülipikad (3. vältes) tüved

keskmurre tarvitab niisuguste sõnadega tavaliselt -si- (ainsuse 3. pöördes -s) minevikku.

• Viru-Jaagupi: kait̀seZin, [nad] vièreZiD, Kadrina: aìZes: aìZeZivaD

murrakuti ja sõnuti (eriti sisekao puhul) võib olla -Zi- asemel -i- või ainsuse 3. pöörde -es asemel -is.

• Viru maamurdes: peàZis, Simuna, Viru-Jaagupi: pä̂Zma, Simuna: piàZin, Viru-Jaagupi: pä̂Zis, le̮p̀ma: le̮p̀pin: le̮p̀pis 'lõppes': le̮p̀pivaD

astmevaheldus

-i- mineviku tüve aste on olnud samasugune nagu olevikus

• Kadrina: teĭvàD 'tegid', Väike-Maarja: an̆́nìn, an̆́nivaD, kan̆́nit̆te, Viru-Jaagupi: kūĺime, naĕrivaD, tun̆́nìD, ve̮t̆́tin: ve̮t̆́time, Simuna: laŭĺìn: laŭĺivaD ~ lāĺivaD, oìDma: oĭZìn, sāD́ìn, Kadrina: kiĕDìn, tahì 'tahtis',

tugev aste ^[8]

-s(i)- minevik on Harju, Järva ja Viru murrakutes enamasti tugevas astmes

• Viru-Jaagupi: lük̀kaZin, torkkas, te̮m̀maZin, siDùZime, Simuna: vis̀kas, Anna: lôp̀sime, sâGiZin, piDime [keDràma], piDàZime [kit̀se]

aga ühesililistel tüvedel poolpikas (2.) vältes

• Palamuse: ve̮ĭZìD, Harju-Jaani: käĭZìvaD

mõne lühikese esisilbiga kahesilbilise tüve (jäGà, äGà, koGù, seGà, siGì, mä̂Gi, näùGu) tugev aste on igalt poolt välja tõrjunud nõrga astme kogu keskmurdes.

• üldiselt on kesmurdes tugevas astmes ka näGìn, teGìn

viited ja märkused

1. ↑ M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 277, 283
2. ↑ M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 287, 288
3. ↑ 1939.a "Piibli keel ja rahvakeel : avec un résumé: Langue biblique et langue populaire" Andrus Saareste, Akadeemilise Emakeele Seltsi toimetised ; 45 lk 191
4. ↑ "Uni" H II 11, 339 (109) < Väike-Maarja khk. - M. Kampmann (1889)
5. ↑ "Ema haual" H II 10, 603 (361) < Viru-Jaagupi khk. - J. Ustallo (1890)
6. ↑ "Kiidupoja oskamatused" H II 10, 468 (230) < Viru-Jaagupi khk. - J. Ustallo (1889)
7. ↑ "Ristitud mets + 3 kägu" H II 55, 863/5 (26) < Kadrina khk. - A. F. J. Knüpffer (koguja) & W. Reiman (saatja) (1896 (saadetud))
8. ↑ M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 34

PandiVere kèeleÕpetuse sisuKord on siin.
PandiVere lugemiku sisuKord on siin.
PandiVere h̀ä̀ä̀ldamist selgitame siin.

PandiVere olevik

• 1 olevik ^[1]
  • 1.1 tunnused
  • 1.2 -kse mediopassiiv
  • 1.3 astmevaheldus
    • 1.3.1 tugev aste ^[7]
  • 1.4 sisekadu
  • 1.5 häälikulugu ^[8]
• 2 viited ja märkused

olevik ^[1]

tunnused

isik	ainsus	mitmus
1.	-n (<*-m)	-me (<*-mmek <*-kmek)
2.	-D (<*-t)	-tte / -t̆te (<*-ttek <*-ktek)
3.	-B (<*-pi <*-pa)	-vaD

samu esimese ja teise isiku tunnuseid tarvitatakse koos kõigi kõneviisi- ja ajatunnustega.

• Väike-Maarja: an̆nàn, suăDàD; Viru-Jaagupi: aittaD, nǟmè, pühìme; Simuna: tahat̆te; Kadrina: nǟt̆tè; Rakvere: tuot̆tè, le̮hut̆te, le̮p̆pet̆tat̆te, paranDat̆te;

ainsuse kolmanda pöörde (oleviku) lõppu tingiva kõneviisi ja mineviku tunnustega koos ei kasutata.

• jä̂B (<*jǟpi), kiřjut̆taB (<*kirjoit̆tapi)

mitmuse kolmanda pöörde lõpp -vaD võib keskmurde Kirde-Harju, Järva, Viru, Põhja-Tartumaa ja Põltsamaa murrakutes liituda ka mineviku ja tingiva kõneviisi tunnusele nagu idamurdes (v.a Kodavere), kirderannikumurdes, Lõuna-Eestis, Soomes, vepsa ja vadja keeles.

• Väike-Maarja: kaDùZivaD, suăDaksivaD

keskmurde Harju-Jaani, Kuusalu, Koeru, Viru, Põhja-Tartumaa ja Põltsamaa murrakutes tarvitatakse -vaD liidet ka -nuD kesksõna mitmuse moodustamiseks:

• Kadrina: ol̆́vi aŭGust läĭnuvaD var̀GaD sis̀se (võrdluseks soome: olivat lukeneet (<*lukenuδet 'nad olid lugenud') ~ olet lukenut ('sa oled lugenud') ^[2]).

kuna -k on sõna lõpult kadunud läänemeresoome keelte enamikus, siis viitab tänapäeval kunagisele oleviku -k tunnusele peamiselt eitava kõne aste:

• ei an̆nà (<*ei anta-k ~ Simuna: ant̀ke <*anta-ket)

-kse mediopassiiv

-kse oleviku tunnus liitub keskmurdes ainult kolmele tüvele.

• Viru maamurdes, Harjus, Järvas ja Laiusel räägiti:

kūlukse, näik̆sè, tun̆nukse

• NB! kūlus̆se, näisse, tun̆nus̆se kuju oli levinud hoopis Põhja-Tartumaal ja Põhja-Viljandimaal.

-kse mediopassiivi tunnuses on oleviku -k tunnusele liitunud 3. isiku omandliide -sen nagu umbisikulise tegumoe oleviku lõpuski:

• laĭDet̆tas̆se (<* laitettaksen)

vanades lauludes leiab seda lõppu teistegi tegusõnade otsas

• Väike-Maarja:
  • Kelle see oma oleksi ^[3]
• Simuna:
  • Kuradi kodu kõmakse
  • Põrgu akenad põlevad
  • Juuda tornid tolgendavad
  • Seal neid lapsi laidetasse
  • Sõle rindu sõimatasse
  • Preesi rindu pilgatasse
  • Kaks on sammast mõisasana
  • Kaks on rõngast sambaassa
  • Kus neid naisi napsitasse
  • Ja neid poissa poodanessa
  • Tüterid tiutanessa ^[4]
• Kadrina:
  • Alanekse aisa metsa,
  • Pudenekse pulga metsa,
  • Vähänekse vaadi metsa, ^[5]

võrdluseks vadja väljend:

• kuhē̮lēG mennǖD tüttäreD, ep kūluG näitä 'tütred on kuhugi läinud, ei kuuldu neid (siin olema)' ^[6]

astmevaheldus

oleviku tüve aste on olnud vastupidine käskiva kõneviisi mitmusele

• Väike-Maarja: an̆nàn (<*anta-n ~ Simuna: ant̀ke <*anta-ket), ak̀kaD (<*hakkaδ-at ~ ak̆kak̆ke <*hakkat-ket)

1. ja 2. pöörde eeskujul on see üldistunud ka 3. pöördesse, mille lõpp tüve viimast silpi algselt ei ole sulgenud

• têB (<*teke-pä), tēvàD (~ teGèvaD [inìmeseD]), kiZùB, kuk̆kùB, te̮s̆tavaD; Rakvere: laŭlàvaD

tugev aste ^[7]

mõne lühikese esisilbiga kahesilbilise tüve (jäGà, äGà, koGù, seGà, siGì, mä̂Gi, näùGu, raBà, reBì, siGìt̆tama, soBìt̆tama, taBat̆tuD) tugev aste on igalt poolt välja tõrjunud nõrga astme kogu keskmurdes. nähtus on alguse saanud 17. s Põhja-Eesti lääneosas. ida pool oli tavalisem nõrgenenud sulghääliku kadu.

• D (<*t) vaheldumatus ühendab Viru maamurrakuid idamurdega, kus see on reegel.
  Viru-Jaagupi: kuDùB, piDat̆tuD;
• Georg Mülleril veel (1600-1606): [209] iaame (~ iagkanuth)

Viru maamurdes on ülipikas ehk 3. vältes:

• aìZeB; Viru-Jaagupi: vièreB, kait̀sen, kuìvan; Viru-Jaagupi, Väike-Maarja: e̮it̀seB, kuìvaB; Simuna: küp̀seB, piăZèB, vièren; Väike-Maarja: le̮p̀peB ~ le̮p̀pevaD, kas̀vaB, Kadrina: kas̀vavaD;

aga poolpikas ehk 2. vältes on:

• Viru-Jaagupi: küp̆sèB, mait̆sèn, viĕrèn, vērèB, kuĭvavaD; Väike-Maarja, Simuna: e̮it̆sèB ~ e̮et̆sèB, kuĭvàB; Rakvere, Väike-Maarja: pǟZèB, Kadrina: pi̮ăZèB

sisekadu

kiirkõnes on kadunud mõne sõna tüvetäishäälik:

• tah̆mè, tah̆tè, tah̆vàD, läh̆mè,läh̆tè,läh̆vàD; (~ Viru-Jaagupi: lähä̀vad)

häälikulugu ^[8]

• sõna lõpu -n (<*-m) on keskmurdes häälikuseaduslikult kadunud kõikjalt peale tegusõna ainsuse esimese pöörde.

Lõuna-Eestis, saartel, suuremas osas läänemurret ja idavadja murdes on ta kadunud sealtki ^[9]. kadu algas hiljemalt XIII saj, jõudis lõpule XVII saj ja oli kõige tuntavam XVI sajandil. sisse- ja alaleütleva käände lõpust oli n kadunud veelgi varem. ^[10] lõputa ainsuse esimest pööret leiab veel 17. saj Tallinna Pühavaimu kirikuõpetajalt Georg Müllerilt, aga Heinrich Stahlist alates on -n lõpp taas üldine.

• *m(>n) ja t osistest on tuletatud ka 1. ja 2. isiku asesõnad, possessiivsufiksid ning mitmuse pöörete lõpud.

• Heinrich Stahl vastandas kindlale kõneviisile (14 meije sahme, meije saime, 18 meije armastame, meije armastasime)

gemineerunud pöördelõpuga optatiivi (12 eth meije olleximme, 15 eth meije sahximme 19 eth meije armastaximme). Johann Hornung ja järgnevad keeleõpetused esitavad ainult -me lõpu.

kirderannikumurdele omane gemineerunud -mme esineb keskmurdes ainult Kuusalu maamurrakutes kaasrõhulise silbi järel (valestam̆me).

mitmuse pöörete lõpud -mmek < *-k-me? ja -ttek < *-k-te? olid gemineerunud ilmselt oleviku -k tunnusega ühte sulades, sest nad on mõnes soome ja karjala murdes mineviku tunnuse järel jäänud gemineerumata, kuna sel juhul puudus oleviku -k.

• häälikuseaduslikult nõrgenenud mitmuse teise pöörde lõppu leiab keskmurdes ainult mulgi murde toel Põhja-Viljandimaa murrakutest (Kolga-Jaani jm: tōDè <*tōt̆te̮k).

muu keskmure tarvitab pikemate sõnade -t̆te eeskujul üldistatud tugevat astet -tte (Väike-Maarja: juotte; Rakvere: tuotte).

• ainsuse kolmanda pöörde (oleviku) lõpp pärineb oleviku(kesksõna) tunnusest *-pa > *-pi > -B.

rõhulise silbi järelt (jä̂B <*jǟpi, kiřjut̆taB <*kirjoit̆tapi) üldistus see ka rõhutu silbi järele (laŭlàB <*laulaβi), kust ta sufiksilise astmevahelduse mõjul peaks olema kadunud.

Väike-Maarja: kiZùB, lahut̆taB

• mitmuse kolmanda pöörde lõpp -vaD pärineb sama oleviku kesksõna tunnuse mitmusest, mis on sufiksilise astmevahelduse mõjul nõrgenenud.

Rakvere: laŭlàvaD

viited ja märkused

1. ↑ M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 277, 281
2. ↑ Laanest, Arvo: Sissejuhatus läänemeresoome keeltesse, Tallinn 1975. p.158, 163-181
3. ↑ "MARETA LAPS" Väike-Maarja. EÜS VII 2064/6 (299). 1910.
4. ↑ "Hirmus mõis" H II 65, 57 (16) < Simuna khk., Määri v. - Kristjan Raud < Mari Wändrik, 68 a. (1895 (kogutud), 1898 (saadetud))
5. ↑ H II 10, 135 (146) < Kadrina khk., (?) Hulja v. - Eduard Langsepp < (?) Anna Pihlakas (1889)
6. ↑ Adler, Elna ja Leppik, Merle : Vadja keele sõnaraamat. Tallinn: Signalet, Eesti Teaduste Akadeemia, Eesti Keele Instituut, v.2. p.274
7. ↑ M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 34
8. ↑ Laanest, Arvo: Sissejuhatus läänemeresoome keeltesse, Tallinn 1975. lk 149
9. ↑ Laanest, Arvo: Sissejuhatus läänemeresoome keeltesse, Tallinn 1975. lk 149
10. ↑ M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 95

PandiVere kèeleÕpetuse sisuKord on siin.
PandiVere lugemiku sisuKord on siin.
PandiVere h̀ä̀ä̀ldamist selgitame siin.

PandiVere viisiütlev kääne

• 1 viisiütlev kääne ^[1]
  • 1.1 ainsus
    • 1.1.1 tüvi
    • 1.1.2 astmevaheldus
  • 1.2 mitmus
  • 1.3 viisimäärsõnad
  • 1.4 kaassõnad
  • 1.5 tugev aste
  • 1.6 tegevusmäärus
  • 1.7 hulgamäärus (kui mitmekesi?)
• 2 viited ja märkused

viisiütlev kääne ^[1]

ainsus

viisiütlev kääne on läänemeresoome keeltes säilinud ainult määrsõnades. tema käändelõpp -n on häälikuseaduslikult kadunud.

• keskmurdes üldine: jalà; Kadrina: uŏlet̆tuma vīZì

vanades lauludes leiab teda rohkem ^[2].

tüvi

viisiütleva käände lõpp liitus täishäälikule

• Rakvere: [meĭjè] kiĕlè

astmevaheldus

keskmurdes on sellised määrsõnad enamasti nõrgas astmes ja kahesilbilised

• Rakvere: [meĭjè] kiĕlè; Hageri: [piDime] vene ̮Giĕlè [rǟkkima], kahe-kol̆me kor̆rà

mitmus

i-mitmus on valdav.

• keskmurdes üldine: ke̮r̆vù; Kadrina: tar̆Gù; Rakvere: jalk̀si; Viru-Jaagupi: perì [olema] 'nõus' ~ soome perin, ke̮r̆vì ~ ke̮r̆vù; Simuna: rin̆nù, [ta oĺì] rahù '? rahulikult'; Koeru: [seĭZàn sel̆lest as̆́jast] rahù 'hoian eemale'

viisimäärsõnad

viisiütlevat käänet kohtab sageli sõnaühendeis

• keskmurdes üldine: paĺ̀la jalù (< *paljahin jalɣoin), am̆mu ~ am̀mu, mul̆lù; Koeru: il̆́jù [â ies̀t]; Simuna: paĺ̀la käZì; [kak̀s kor̀Da] ük̆sì järì [küZìs] 'järjest'; Väike-Maarja: käŹì jalù [tüè küĺ̀les], tulitse jalù 'kiiresti'; Viru-Jaagupi: um̆mis jalù, kak̆sì kaĺ̀li 'kahevõrra'(<*kaksin kallihin) {-k̆kalli oli armastatud tuletusliiteks alutaguse murrakutes ^[3]}

kaassõnad

viisiütlevat käänet kohtab sageli kohakaassõnades

• Kadrina: kes̀kpaĕGu [vet̄]; Laiuse: pik̆kù [je̮Gè ]; Rapla: kaŭDù

tugev aste

mõne sõna tugev aste on välja tõrjunud nõrga astme

• Kadrina: [läk̀s] pik̀ki [muàD]; Viru-Jaagupi: kuìvi jalù;

tegevusmäärus

määrsõnu pärineb ka da-tegevusnime viisiütlevast käändest

• Viru maamurrakutes jm: je̮uDè (<*joutaδe̮n ~ * joutte̮n); Viru-Jaagupi: kius̆tè (<*?kiusatte̮n);

hulgamäärus (kui mitmekesi?)

nagu kirderannikumurdes, idamurdes, kirde- ja idapoolseis sugulaskeeltes tarvitatakse Viru maamurrakutes viisiütlevat käänet ühilduva arvsõnaga

• Viru-Jaagupi: [oliD] kahè ven̆nakse; Simuna: kahè e̮ek̀se; Kadrina: kahè kol̆me perè [teh̀ti];

keskmurdes on harilikum sel juhul kaasaütlev

• Kadrina: kahè naes̆terah̀vaGa olet̆te;

või mitmuse nimetav

• Järva-Jaani: oĺime vījè e̮ek̀seD;

viited ja märkused

1. ↑ M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 261
2. ↑ Eesti vanade rahvalaulude keel / Juhan Peegel 2006 lk 121
3. ↑ M Must "Kirderannikumurre" lk 337

PandiVere kèeleÕpetuse sisuKord on siin.
PandiVere lugemiku sisuKord on siin.
PandiVere h̀ä̀ä̀ldamist selgitame siin.

PandiVere olev kääne

• 1 olev kääne ^[1]
  • 1.1 ainsus
    • 1.1.1 tüvi
    • 1.1.2 astmevaheldus
    • 1.1.3 ühildumine
  • 1.2 mitmus
• 2 viited ja märkused

olev kääne ^[1]

ainsus

oleva käände -na tunnusele on vasteid kõigis soome-ugri keeltes. Eestis oli ta elujõuline viimati kirderannikumurdes, kus ta oli tugevaastmeline nagu soome keeles. Eesti kirjakeelde laenati see alles 19. s lõpul. teistes Eesti murretes on see lõpp häälikuseaduslikult enamasti kadunud.

• keskmurdes üldine: pä̂va (<*päivänä 'päeva ajal'); Anna: le̮ŭnà 'lõuna ajal', tal̀ve (<* talve̮na 'talvel'); Risti: suvè (<* suve̮na 'suvel')

oleva käände jäänukid on veel mõned ajamäärsõnad

• keskmurdes üldine: tänà; Simuna: en̆nemuĭna

puhuti leiab oleva käände lõppu kirderannikumurde toel mõnes keskmurde põhjapoolses murrakus

• Rakvere: [nuŏrè] lap̆sèna, leZèna; Simuna: [oli sîn] tüDruk̆kuna

oleva käände asemel tarvitatakse alaltütlevat (noorelt, vanalt); tagasõna (noorest peast) või kõrvallauset (kui ma noor olin)

tüvi

käände lõpp liitub täishäälikule

• Rakvere: [nuŏrè] lap̆sèna

astmevaheldus

oleva käände aste on vastupidine ainsuse nimetavale ja osastavale

• Rakvere: leZèna

ühildumine

enamasti on omadussõnaline täiend oleva käände asemel omastavas

• Rakvere: [nuŏrè] lap̆sèna

mitmus

i-mitmus on haruldane.

• Kadrina, Väike-Maarja: vanùna 'vanas eas', Väike-Maarja: vih̀kuna 'vihkude viisi'

viited ja märkused

1. ↑ M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 260

PandiVere kèeleÕpetuse sisuKord on siin.
PandiVere lugemiku sisuKord on siin.
PandiVere h̀ä̀ä̀ldamist selgitame siin.

PandiVere kaasaütlev kääne

• 1 kaasaütlev kääne ^[1]
  • 1.1 ainsus
    • 1.1.1 ühildumine
  • 1.2 mitmus
    • 1.2.1 i-mitmus
• 2 viited ja märkused

kaasaütlev kääne ^[1]

ainsus

tagasõnast (< *kansak) sai kaasaütleva käände tunnus -Ga alles 17. sajandil.

• Rakvere: suŏjaGa
• (Haljala jm) rannamurdes öeldi veel hiljuti: ema kāsas (karDulimāl) ^[2]

ühildumine

enamasti on omadussõnaline täiend kaasaütleva käände asemel ainsuse omastavas

• Simuna: kol̆laZe sǟrt̆teGa [sāppaD]

mitmus

tunnus liitub (Viru maamurrakutes tugeva-astmelisele) mitmuse omastavale

• Kadrina: leh̀teDeGa, Väike-Maarja: [puè] le̮ĭmet̆teGa, vaŋk̀rit̆teGa; Simuna: tal̀Gut̆teGa, Viru-Jaagupi: pas̀tlit̆teGa

i-mitmus

i-mitmuse kaasaütlev on haruldane.

• Simuna laulus: Jüri oli ärgiga arussa, sinisarviga salussa

viited ja märkused

1. ↑ M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 258
2. ↑ M Must "Kirderannikumurre" lk 216

PandiVere kèeleÕpetuse sisuKord on siin.
PandiVere lugemiku sisuKord on siin.
PandiVere h̀ä̀ä̀ldamist selgitame siin.

PandiVere ilmaütlev kääne

• 1 ilmaütlev kääne ^[1]
  • 1.1 ainsus
    • 1.1.1 tüvi
    • 1.1.2 astmevaheldus
      • 1.1.2.1 tugev aste
      • 1.1.2.2 ühildumine
  • 1.2 mitmus
    • 1.2.1 i-mitmus
    • 1.2.2 a-mitmus
• 2 viited ja märkused

ilmaütlev kääne ^[1]

ainsus

ilmaütleva käände tunnus -tta (< *t̆tak) ei ole pearõhulise pika täishääliku(ühendi) järel nõrgenenud leenisklusiiliks.

• Rakvere: käetta (<*käδet̆täk), tüetta, Viru-Jaagupi: tüötta, Simuna: vietta

rõhutu silbi järel on tunnus nõrgenenud (-t̆ta).

• Rakvere: emat̆ta, Kadrina: mas̆́tit̆ta, Simuna: lap̆set̆ta

kaasrõhu (kolmesilbilise või ülipika esisilbiga tüve) järel eeldatav -t̆ta võib tugeva kaasrõhu tõttu pikeneda (-t̀ta nagu saarte- ja läänemurdes) eriti -mata tegusõnavormis.

• Rakvere: aBèmet̆ta ~ Ambla: aBèmet̀ta

ilmaütlevat käänet tarvitatakse tihti eessõnaga il̀ma, mis maamurde Viru murrakuis (Rakvere, Viru-Jaagupi, Väike-Maarja) hääldub ka ülipikalt (ehk kolmandas vältes). see eessõna võib murrakuti sulada põhisõnaga ühte liitsõnaks:

• Järva-Madise: il̀mas̆́sat̆ta, Kolga-Jaani: il̀mot̆sat̆ta

rõhust olenevalt esineb Mülleri jutlustes: 5 ilma pattuda. 313 ilma murreda, 228 ilma keicke süyta ^[2]
Soomes tarvitatakse eessõna ilman koos osastava käändega: ilman töitä, ilman lasta

tüvi

käände lõpp liitub täishäälikule

• Simuna: lap̆set̆ta

astmevaheldus

ilmaütleva käände aste on vastupidine ainsuse nimetavale ja osastavale

• Rakvere: käetta (<*käδet̆täk)

tugev aste

mõne lühikese esisilbiga kahesilbilise sõna (naGì, piGì, mäDà, nuDì, oDà, säDè, täDì, uDù, äDà, mōDìD, käBì, naBà, riBà, vaBà ) tugev aste on pea igast käändest välja tõrjunud nõrga astme

• uDùt̆ta

see ei ühti aga sageli eesti keele normiga

• Kadrina: īre tièraDaD 'särgivärvli tikand'; Rakvere, Kadrina: ne̮GèZ: ne̮ek̀seD; Simuna, Viru-Jaagupi: ne̮èZ: ne̮ek̀seD, naGà: nâ 'kaljaastja pulk'; Põltsamaa: vaGà: vâ; Paide: muDà: muà; Rakvere: naDù: naù; Viru-Jaagupi: viBùD, puGùs ~ puòZ, kiBùD, kuBùD, maDùD, se̮DàD; Simuna:può, kiù, kuòD; 1693 a Johann Hornungil (48-51): nagga: naa, wagga: waa, möddo: möo, mädda: mäa, higgi: hee, täddi: täe

D (<*t) vaheldumatus ühendab Viru maamurrakuid idamurdega, kus see on reegel.

ühildumine

enamasti on omadussõnaline täiend ilmaütleva käände asemel omastavas

mitmus

käändelõpp liitub (Viru maamurrakutes tugeva-astmelisele) mitmuse omastavale

• Simuna: līk̀met̆tet̆ta

i-mitmus

vanem i-mitmuse ilmaütlev on haruldane.

• Viru-Jaagupi: il̆ma sulit̆ta

a-mitmus

ka a-mitmust on märgatud harva.

• Kadrina, Simuna: pük̆sat̆ta

viited ja märkused

1. ↑ M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 257
2. ↑ Rätsep Huno "Eesti keele ajalooline morfoloogia. 2." lk 74

PandiVere kèeleÕpetuse sisuKord on siin.
PandiVere lugemiku sisuKord on siin.
PandiVere h̀ä̀ä̀ldamist selgitame siin.

PandiVere rajav kääne

• 1 rajav kääne ^[1]
  • 1.1 ainsus
    • 1.1.1 tüvi
    • 1.1.2 astmevaheldus
      • 1.1.2.1 tugev aste
  • 1.2 mitmus
    • 1.2.1 i-mitmus
  • 1.3 viisimäärsõnad
• 2 ühildumine
• 3 viited ja märkused

rajav kääne ^[1]

ainsus

ni < *nnik-lõpuliste määrsõnade alusel on arenenud rajav kääne ainult Eestis. ^{[2] [3] [4] [5] [6] [7]} selle käände esimene kirjeldus pärineb Gösekeni 1660. a trükisest. ^[8] sarnase lõpuga määrusi on eesti ning soome vanemas kirjakeeles ja muudeski murretes: sen̆́nì , kun̆́nì (keskmurde lääneosas ja eriti Põhja-Viljandimaal: senì, kunì); ^[9] vepsa: sińi, kuńi; Mikael Agricola: jonni (nii kaua kui), kaikenni (täiesti) ^[10]

tüvi

käände lõpp liitub täishäälikule

• Viru-Jaagupi: [ak̀na] ke̮r̀Guni, Simuna: âs̀tani, pe̮h̆jani

astmevaheldus

rajava käände aste on vastupidine ainsuse nimetavale ja osastavale

• Kadrina: kur̆Guni, le̮ùneni; Rakvere: sur̆mani

ühesilbiliste tüvede rajav kääne on algsest kinnisest silbist hoolimata ülipikas (ehk kolmandas) vältes:

• Väike-Maarja: muàni; Viru-Jaagupi: vüèni

sõnaühendi või liitsõna lõpus võb tüvetäishäälik lüheneda

• Viru-Jaagupi: siǹnamāni, seìjemańi

sama toimub ühesilbiliseks koondunud nõrgaastmeliste tüvede puhul:

• Laiuse: e̮èni; Kadrina: senì āni

tugev aste

kirderannikumurde naabruses võib liituda see lõpp tugevaastmelisele tüvele

• Väike-Maarja, Viru-Jaagupi: [sîja] aèGani

mõne lühikese esisilbiga kahesilbilise sõna (naGì, piGì, mäDà, nuDì, oDà, säDè, täDì, uDù, äDà, mōDìD, käBì, naBà, riBà, vaBà ) tugev aste on pea igast käändest välja tõrjunud nõrga astme

• naBàni

see ei ühti aga sageli eesti keele normiga

• Kadrina: īre tièraDaD 'särgivärvli tikand'; Rakvere, Kadrina: ne̮GèZ: ne̮ek̀seD; Simuna, Viru-Jaagupi: ne̮èZ: ne̮ek̀seD, naGà: nâ 'kaljaastja pulk'; Põltsamaa: vaGà: vâ; Paide: muDà: muà; Rakvere: naDù: naù; Viru-Jaagupi: viBùD, puGùs ~ puòZ, kiBùD, kuBùD, maDùD, se̮DàD; Simuna:può, kiù, kuòD; 1693 a Johann Hornungil (48-51): nagga: naa, wagga: waa, möddo: möo, mädda: mäa, higgi: hee, täddi: täe

D (<*t) vaheldumatus ühendab Viru maamurrakuid idamurdega, kus see on reegel.

mitmus

tunnus liitub (Viru maamurrakutes tugeva-astmelisele) mitmuse omastavale

• Viru-Jaagupi: [sît̀ siǹna] pe̮ĕZasteni

i-mitmus

vanem i-mitmuse rajav esineb enamasti määrsõnana ja kõnekäänulistes väljendites.

• pe̮l̆́vìni, rin̆nùni, sil̆́mìni; Viru-Jaagupi: [pias̀t] jalùni

viisimäärsõnad

rajava käände lõpu abil tuletatakse keskmurdes sageli määrsõnu

• tänìni, ülèni Simuna: [nî] kaŭwani; Viru-Jaagupi, Simuna: pil̆Geni [täìZ]; Väike-Maarja: pil̆Guni; Laiuse: praèGani

ühildumine

enamasti on omadussõnaline täiend rajava käände asemel omastavas

• Laiuse: vīmatse le̮p̆puni

harva rajavas

• Paide: [veZì] pōleni sǟreni

viited ja märkused

1. ↑ M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 255
2. ↑ Alvre, Paul "Terminatiivseist konstruktsioonidest terminatiivini: Terminatiivne illatiiv": Keel ja Kirjandus 1971, lk 345-352; Pühendus Paul Aristele
3. ↑ Alvre, Paul "Terminatiivseist konstruktsioonidest terminatiivini: Analüütiline 'saadik'-konstruktsioon": Keel ja Kirjandus 1972, lk 467-473, 549-556; Pühendus Paul Aristele
4. ↑ Alvre, Paul "Terminatiivseist konstruktsioonidest terminatiivini: Teel terminatiivile I": Keel ja Kirjandus 1974, lk 7-14; Pühendus Paul Aristele
5. ↑ Alvre, Paul "Terminatiivseist konstruktsioonidest terminatiivini: Teel terminatiivile II": Keel ja Kirjandus 1974, lk 219-226; Pühendus Paul Aristele
6. ↑ Alvre, Paul "Terminatiivseist konstruktsioonidest terminatiivini: Terminatiivi tulek": Keel ja Kirjandus 1974, lk 347-355; Pühendus Paul Aristele
7. ↑ Eesti keele ajalooline morfoloogia. 2. [osa : õpivahend eesti filoloogia osakonna üliõpilastele / Huno Rätsep 1979] lk 71-74
8. ↑ Manuductio ad linguam Oesthonicam = Anführung zur Öhstnischen Sprache / Göseken, Heinrich, vanem, 1612-1681 Hamburg : Buske, 1977 Unveränderte Nachdruck der Ausgabe Reval 1660
9. ↑ Alvre, Paul "Terminatiivseist konstruktsioonidest terminatiivini: Teel terminatiivile II": Keel ja Kirjandus 1974, lk 219-226; Pühendus Paul Aristele lk 11-14
10. ↑ Sissejuhatus läänemeresoome keeltesse / Arvo Laanest lk 110

PandiVere kèeleÕpetuse sisuKord on siin.
PandiVere lugemiku sisuKord on siin.
PandiVere h̀ä̀ä̀ldamist selgitame siin.