PandiVere olevik

• 1 olevik ^[1]
  • 1.1 tunnused
  • 1.2 -kse mediopassiiv
  • 1.3 astmevaheldus
    • 1.3.1 tugev aste ^[7]
  • 1.4 sisekadu
  • 1.5 häälikulugu ^[8]
• 2 viited ja märkused

olevik ^[1]

tunnused

isik	ainsus	mitmus
1.	-n (<*-m)	-me (<*-mmek <*-kmek)
2.	-D (<*-t)	-tte / -t̆te (<*-ttek <*-ktek)
3.	-B (<*-pi <*-pa)	-vaD

samu esimese ja teise isiku tunnuseid tarvitatakse koos kõigi kõneviisi- ja ajatunnustega.

• Väike-Maarja: an̆nàn, suăDàD; Viru-Jaagupi: aittaD, nǟmè, pühìme; Simuna: tahat̆te; Kadrina: nǟt̆tè; Rakvere: tuot̆tè, le̮hut̆te, le̮p̆pet̆tat̆te, paranDat̆te;

ainsuse kolmanda pöörde (oleviku) lõppu tingiva kõneviisi ja mineviku tunnustega koos ei kasutata.

• jä̂B (<*jǟpi), kiřjut̆taB (<*kirjoit̆tapi)

mitmuse kolmanda pöörde lõpp -vaD võib keskmurde Kirde-Harju, Järva, Viru, Põhja-Tartumaa ja Põltsamaa murrakutes liituda ka mineviku ja tingiva kõneviisi tunnusele nagu idamurdes (v.a Kodavere), kirderannikumurdes, Lõuna-Eestis, Soomes, vepsa ja vadja keeles.

• Väike-Maarja: kaDùZivaD, suăDaksivaD

keskmurde Harju-Jaani, Kuusalu, Koeru, Viru, Põhja-Tartumaa ja Põltsamaa murrakutes tarvitatakse -vaD liidet ka -nuD kesksõna mitmuse moodustamiseks:

• Kadrina: ol̆́vi aŭGust läĭnuvaD var̀GaD sis̀se (võrdluseks soome: olivat lukeneet (<*lukenuδet 'nad olid lugenud') ~ olet lukenut ('sa oled lugenud') ^[2]).

kuna -k on sõna lõpult kadunud läänemeresoome keelte enamikus, siis viitab tänapäeval kunagisele oleviku -k tunnusele peamiselt eitava kõne aste:

• ei an̆nà (<*ei anta-k ~ Simuna: ant̀ke <*anta-ket)

-kse mediopassiiv

-kse oleviku tunnus liitub keskmurdes ainult kolmele tüvele.

• Viru maamurdes, Harjus, Järvas ja Laiusel räägiti:

kūlukse, näik̆sè, tun̆nukse

• NB! kūlus̆se, näisse, tun̆nus̆se kuju oli levinud hoopis Põhja-Tartumaal ja Põhja-Viljandimaal.

-kse mediopassiivi tunnuses on oleviku -k tunnusele liitunud 3. isiku omandliide -sen nagu umbisikulise tegumoe oleviku lõpuski:

• laĭDet̆tas̆se (<* laitettaksen)

vanades lauludes leiab seda lõppu teistegi tegusõnade otsas

• Väike-Maarja:
  • Kelle see oma oleksi ^[3]
• Simuna:
  • Kuradi kodu kõmakse
  • Põrgu akenad põlevad
  • Juuda tornid tolgendavad
  • Seal neid lapsi laidetasse
  • Sõle rindu sõimatasse
  • Preesi rindu pilgatasse
  • Kaks on sammast mõisasana
  • Kaks on rõngast sambaassa
  • Kus neid naisi napsitasse
  • Ja neid poissa poodanessa
  • Tüterid tiutanessa ^[4]
• Kadrina:
  • Alanekse aisa metsa,
  • Pudenekse pulga metsa,
  • Vähänekse vaadi metsa, ^[5]

võrdluseks vadja väljend:

• kuhē̮lēG mennǖD tüttäreD, ep kūluG näitä 'tütred on kuhugi läinud, ei kuuldu neid (siin olema)' ^[6]

astmevaheldus

oleviku tüve aste on olnud vastupidine käskiva kõneviisi mitmusele

• Väike-Maarja: an̆nàn (<*anta-n ~ Simuna: ant̀ke <*anta-ket), ak̀kaD (<*hakkaδ-at ~ ak̆kak̆ke <*hakkat-ket)

1. ja 2. pöörde eeskujul on see üldistunud ka 3. pöördesse, mille lõpp tüve viimast silpi algselt ei ole sulgenud

• têB (<*teke-pä), tēvàD (~ teGèvaD [inìmeseD]), kiZùB, kuk̆kùB, te̮s̆tavaD; Rakvere: laŭlàvaD

tugev aste ^[7]

mõne lühikese esisilbiga kahesilbilise tüve (jäGà, äGà, koGù, seGà, siGì, mä̂Gi, näùGu, raBà, reBì, siGìt̆tama, soBìt̆tama, taBat̆tuD) tugev aste on igalt poolt välja tõrjunud nõrga astme kogu keskmurdes. nähtus on alguse saanud 17. s Põhja-Eesti lääneosas. ida pool oli tavalisem nõrgenenud sulghääliku kadu.

• D (<*t) vaheldumatus ühendab Viru maamurrakuid idamurdega, kus see on reegel.
  Viru-Jaagupi: kuDùB, piDat̆tuD;
• Georg Mülleril veel (1600-1606): [209] iaame (~ iagkanuth)

Viru maamurdes on ülipikas ehk 3. vältes:

• aìZeB; Viru-Jaagupi: vièreB, kait̀sen, kuìvan; Viru-Jaagupi, Väike-Maarja: e̮it̀seB, kuìvaB; Simuna: küp̀seB, piăZèB, vièren; Väike-Maarja: le̮p̀peB ~ le̮p̀pevaD, kas̀vaB, Kadrina: kas̀vavaD;

aga poolpikas ehk 2. vältes on:

• Viru-Jaagupi: küp̆sèB, mait̆sèn, viĕrèn, vērèB, kuĭvavaD; Väike-Maarja, Simuna: e̮it̆sèB ~ e̮et̆sèB, kuĭvàB; Rakvere, Väike-Maarja: pǟZèB, Kadrina: pi̮ăZèB

sisekadu

kiirkõnes on kadunud mõne sõna tüvetäishäälik:

• tah̆mè, tah̆tè, tah̆vàD, läh̆mè,läh̆tè,läh̆vàD; (~ Viru-Jaagupi: lähä̀vad)

häälikulugu ^[8]

• sõna lõpu -n (<*-m) on keskmurdes häälikuseaduslikult kadunud kõikjalt peale tegusõna ainsuse esimese pöörde.

Lõuna-Eestis, saartel, suuremas osas läänemurret ja idavadja murdes on ta kadunud sealtki ^[9]. kadu algas hiljemalt XIII saj, jõudis lõpule XVII saj ja oli kõige tuntavam XVI sajandil. sisse- ja alaleütleva käände lõpust oli n kadunud veelgi varem. ^[10] lõputa ainsuse esimest pööret leiab veel 17. saj Tallinna Pühavaimu kirikuõpetajalt Georg Müllerilt, aga Heinrich Stahlist alates on -n lõpp taas üldine.

• *m(>n) ja t osistest on tuletatud ka 1. ja 2. isiku asesõnad, possessiivsufiksid ning mitmuse pöörete lõpud.

• Heinrich Stahl vastandas kindlale kõneviisile (14 meije sahme, meije saime, 18 meije armastame, meije armastasime)

gemineerunud pöördelõpuga optatiivi (12 eth meije olleximme, 15 eth meije sahximme 19 eth meije armastaximme). Johann Hornung ja järgnevad keeleõpetused esitavad ainult -me lõpu.

kirderannikumurdele omane gemineerunud -mme esineb keskmurdes ainult Kuusalu maamurrakutes kaasrõhulise silbi järel (valestam̆me).

mitmuse pöörete lõpud -mmek < *-k-me? ja -ttek < *-k-te? olid gemineerunud ilmselt oleviku -k tunnusega ühte sulades, sest nad on mõnes soome ja karjala murdes mineviku tunnuse järel jäänud gemineerumata, kuna sel juhul puudus oleviku -k.

• häälikuseaduslikult nõrgenenud mitmuse teise pöörde lõppu leiab keskmurdes ainult mulgi murde toel Põhja-Viljandimaa murrakutest (Kolga-Jaani jm: tōDè <*tōt̆te̮k).

muu keskmure tarvitab pikemate sõnade -t̆te eeskujul üldistatud tugevat astet -tte (Väike-Maarja: juotte; Rakvere: tuotte).

• ainsuse kolmanda pöörde (oleviku) lõpp pärineb oleviku(kesksõna) tunnusest *-pa > *-pi > -B.

rõhulise silbi järelt (jä̂B <*jǟpi, kiřjut̆taB <*kirjoit̆tapi) üldistus see ka rõhutu silbi järele (laŭlàB <*laulaβi), kust ta sufiksilise astmevahelduse mõjul peaks olema kadunud.

Väike-Maarja: kiZùB, lahut̆taB

• mitmuse kolmanda pöörde lõpp -vaD pärineb sama oleviku kesksõna tunnuse mitmusest, mis on sufiksilise astmevahelduse mõjul nõrgenenud.

Rakvere: laŭlàvaD

viited ja märkused

1. ↑ M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 277, 281
2. ↑ Laanest, Arvo: Sissejuhatus läänemeresoome keeltesse, Tallinn 1975. p.158, 163-181
3. ↑ "MARETA LAPS" Väike-Maarja. EÜS VII 2064/6 (299). 1910.
4. ↑ "Hirmus mõis" H II 65, 57 (16) < Simuna khk., Määri v. - Kristjan Raud < Mari Wändrik, 68 a. (1895 (kogutud), 1898 (saadetud))
5. ↑ H II 10, 135 (146) < Kadrina khk., (?) Hulja v. - Eduard Langsepp < (?) Anna Pihlakas (1889)
6. ↑ Adler, Elna ja Leppik, Merle : Vadja keele sõnaraamat. Tallinn: Signalet, Eesti Teaduste Akadeemia, Eesti Keele Instituut, v.2. p.274
7. ↑ M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 34
8. ↑ Laanest, Arvo: Sissejuhatus läänemeresoome keeltesse, Tallinn 1975. lk 149
9. ↑ Laanest, Arvo: Sissejuhatus läänemeresoome keeltesse, Tallinn 1975. lk 149
10. ↑ M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 95

PandiVere kèeleÕpetuse sisuKord on siin.
PandiVere lugemiku sisuKord on siin.
PandiVere h̀ä̀ä̀ldamist selgitame siin.