PandiVere minevik

• 1 minevik ^[1]
  • 1.1 tunnused
    • 1.1.1 -s(i)- minevik ^[2]
      • 1.1.1.1 koondelised -at liitega tüved
      • 1.1.1.2 i ja ü lõpulised ühesilbilised tüved
      • 1.1.1.3 kahesilbilised lühikese esisilbiga a, e, (i, ü) ja u tüved
      • 1.1.1.4 kahesilbilised (harva sisekaolised) pikad i, (ü) ja u tüved
      • 1.1.1.5 kahest silbist pikemad tüved
      • 1.1.1.6 -ele- tuletusliide
      • 1.1.1.7 "i" kadu
        • 1.1.1.7.1 -siD > -st peenendus
      • 1.1.1.8 ajalugu
        • 1.1.1.8.1 laul
    • 1.1.2 ühesilbilised pika esisilbiga tüved
    • 1.1.3 kahesilbilised lühikese esisilbiga tüved
    • 1.1.4 kahesilbilised sisekaolised poolpikad (2. vältes) tüved
    • 1.1.5 kahesilbilised (sageli sisekaolised) ülipikad (3. vältes) tüved
  • 1.2 astmevaheldus
    • 1.2.1 tugev aste ^[8]
• 2 viited ja märkused

minevik ^[1]

tunnused

isik	ainsus	mitmus
1.	-in	-ime
2.	-iD	-itte / -it̆te
3.	-i / -Z	-ivaD

samu esimese ja teise isiku tunnuseid tarvitatakse koos kõigi kõneviisi- ja ajatunnustega. mineviku tunnus -(Z)i- liitub isikulõpu ette.

• Väike-Maarja: tulìD, teGit̆te, e̮p̀piZit̆te; Viru-Jaagupi: olìme, kan̆́nìme; Rakvere: ve̮t̆́time ~ ve̮t́̀sime; Rapla: [sa] teìD 'tegid'

(mineviku) ainsuse kolmanda pöörde lõpus on ainult "mineviku tunnus".

• jäì, maGas (<*makasi <*makat+i)

mitmuse kolmanda pöörde lõpp -vaD pärineb oleviku kesksõna tunnuse mitmusest, mis on sufiksilise astmevahelduse mõjul nõrgenenud.

keskmurde Kirde-Harju, Järva, Viru, Põhja-Tartumaa ja Põltsamaa murrakutes võib see liituda ka mineviku ja tingiva kõneviisi tunnusele nagu idamurdes (v.a Kodavere), kirderannikumurdes, Lõuna-Eestis, Soomes, vepsa ja vadja keeles.

• Väike-Maarja: ak̀kaZiD, te̮ś̀tsiD, ǖt̀siD, peĭDut̆taZiD, kaDùZivaD, teGìvaD, vīZìvaD, oleksivaD, suăDaksivaD; Viru-Jaagupi: käĭZivaD, las̀ksivaD ~ laZìvaD; Simuna: a ̨ėàZiD, se̮ĭDut̆taZiD, saĕvàD, tulìvaD; Kadrina: tuleksiD, jäĭvàD, kart̀sivaD, kaup̀leZivaD, naèrZivaD, siDùZivaD, tièniZivaD; Rakvere: jäk̀saZiD, kuìvaZiD, veDàZiD, aŋ̀GuZivaD, seĭZivaD, ve̮t́̀sivaD ~ ve̮t̆́tivaD.

vanades lauludes leiab -(s)ivad lõppu ka kaugemal läänes. Risti: mis nad sääl siis tegivad? Nad tegid tõllarattaida, valasivad vaske troskasida.

varases kirjakeeles tarvitati ainult -id lõppu. Johann Hornungist alates esineb sellega rööbiti -ivad kuni 1910. aasta keelekorralduseni.

-s(i)- minevik ^[2]

koondelised -at liitega tüved

-s(i)- minevik on häälikuseaduslikult tekkinud koondelistes -at liitega tegusõnades

• hak̀kasin (<*hakkaδin <*hakkat+i+n), maGasin (<*makaδin <*makat+i+n)

lat, nat, rat tüvede asemel võib vahel harva murrakuti leida sarnaselt saarte, lääne ja mulgi murdele hoopis l, n, r tüvelisi vorme

• Simuna Venevere: kièrZin

tavalisem on ikka

• Viru-Jaagupi: kièlaZin, kièraZime

i ja ü lõpulised ühesilbilised tüved

• -si- minevik on koondelistelt tüvedelt levinud i ja ü lõpulistele ühesilbilistele tüvedele ja järgnevatele sõnarühmadele

äi+i = äiZi, e̮i+i = e̮iZi, üi+i = üiZi, ī+i = īZi, ē+i = ēZi

• Väike-Maarja: vīZivaD, Türi: kⁱêZiD, Äksi: kēZivaD, Palamuse: ve̮ĭZìD, Harju-Jaani: käĭZìvaD, Juuru: müìZ

kahesilbilised lühikese esisilbiga a, e, (i, ü) ja u tüved

keskmurre tarvitab niisuguste sõnadega tavaliselt -si- (ainsuse 3. pöördes -s) minevikku.

• Viru-Jaagupi: siDùZime, Ambla: [ta] âZ 'ajas', Harju-Jaani: suGèZime

"pidama" tegusõna -si- mineviku tähendus erineb -i- minevikust

• Anna: piDime [keDràma], piDàZime [kit̀se], [naD] piDàZiD [piDù]

kahesilbilised (harva sisekaolised) pikad i, (ü) ja u tüved

keskmurre tarvitab niisuguste sõnadega tavaliselt -si- (ainsuse 3. pöördes -s) minevikku. sisekadu on Viru maamurdes ja mujal keskmurde põhjarühmas haruldane - lõunarühmas aga järjekindel.

• Väike-Maarja: kis̀ksivaD, Anna: lôp̀sime, sâGiZin

kahest silbist pikemad tüved

keskmurre tarvitab niisuguste sõnadega tavaliselt -si- (ainsuse 3. pöördes -s) minevikku.

• Väike-Maarja: muretses, raBèleZin, Kadrina: ehit̆taZime, puhastaZime, kurā·Zit̆taZivaD, valestas

-ele- tuletusliide

keskmurre tarvitab niisuguste sõnadega tavaliselt -si- (ainsuse 3. pöördes -s) minevikku. sisekadu on keskmurdes järjekindel ainult lõunarühma murrakutes (Kolga-Jaani: ö̭èlZin).

• Väike-Maarja: muàDles, me̮t̀les, ve̮it̀les, üt̀les, raBèleZin, Kadrina: kaup̀les, tap̀les

kiirkõnes kaotavad oma -ele- liite sõnad: me̮t̀lema ja üt̀lema

• Viru-Jaagupi: me̮t̀́sin, üt̀́sin, Kose: me̮t̀́sime, üt̀́sime, [ta] üt̀s

"i" kadu

(s)is, (t)is ja -siD lõppude hiline i kadu on omane kogu keskmurdele.

• Väike-Maarja: kas̀vast, e̮p̀pist, Kadrina: elaśt, küp̆set̆tast, [inimest] reakkist, Koeru: käìst 'käisid', Kose: ve̮t́̀s 'võttis', Rapla: seìs̀

-siD > -st peenendus

hiljuti kadunud i ees olnud s on peenenenud.

• Rakvere: lahut̆taśt, leikkaśt, kär̆rut̆taśt

ajalugu

• juba Georg Mülleri (1600-1606. a) jutlustes leiab häälikuseadusliku -i- mineviku kõrval vääranalüütilist -s(i)- minevikku:

8 se sündi, kaswis, 22 tunnistis, 144 langkis, 9 (koguni) meye negkisime, 42 tegkisit, 66 meye piddisimme

• Heinrich Stahlil (1637. a):

44 öitsin, 68 rihdlin ~ rihdlesin, 74 kaitzin ~ kaitzesin

• Johann Hornungil (1693. a):

85 weddas & weddi, luggesin & luggin

• Anton Thor Hellel (1732. a):

80 otas ~ otis 'ootas', üttel ~ ütles

• 1739. a Piibli tõlkes on -i- minevikku väga väheks jäänud:

pöris, näitis, watis, kasvis, kuiwis, langis, töttis

• 20. s alguseks üldistus is asemele taas tüvetäishäälikuline as või es järjekindlalt Kesk- ja Ida-Harjumaal, Järvamaal, Kesk-Läänemaal ja Lääne-Saaremaal ^[3].

lõppes, tõttas

laul

vanades lauludes leiab -i- minevikku Viru maamurrakutes ja Põhja-Tartumaal

• Väike-Maarja:
  • Tõutin varagi tulla,
  • Enne muid üles ärata,
  • ...
  • Päe ju peitis peenikese,
  • Kuub ju kurja uinutelle,
  • Peidid peened palakad, ^[4]
• Viru-Jaagupi:
  • Eite varsti vastajeli:
  • Eite hauasta kõneli: ^[5]
• Viru-Jaagupi:
  • Ärja joodin, teise jätin,
  • Lapse söödin, silma pistin,
  • Ahju kütin, tua põletin: ^[6]
• Kadrina:
  • Siis ma kuldada kohhendin,
  • Hõbe helmida helistin. ^[7]

ühesilbilised pika esisilbiga tüved

mineviku tunnus -i- moodustab tüvetäishääliku või -kaksiktäishääliku lõpposisega diftongi

• jäì (~ jǟn / jäèn), saitte (~ suàn), Viru maamurrakutes ja Põhja-Tartumaal ka: vièma 'viima', Viru-Jaagupi: veìn 'viisin', Laiuse: veì 'viis'

uo+i = e̮i, üe+i = e̮i

• te̮ì, je̮ì, Viru-Jaagupi: je̮ĭvàD, Väike-Maarja: je̮itte, se̮ĭvàD

äi+i = äiZi, e̮i+i = e̮iZi, üi+i = üiZi, ī+i = īZi, ē+i = ēZi

• Väike-Maarja: vīZivaD, Türi: kⁱêZiD, Äksi: kēZivaD, Palamuse: ve̮ĭZìD, Harju-Jaani: käĭZìvaD, Juuru: müìZ

kahesilbilised lühikese esisilbiga tüved

• e+i = i

-i- minevik on püsinud kahetüvelistel ehk kaashääliktüvedel (Ambla: panì (~ paŋ̆Gè <*pan+ket ))

• Viru-Jaagupi: surì, tulìme, Kadrina: teĭvàD 'tegid', Koeru: kuZìn, peZìn

kahesilbilised sisekaolised poolpikad (2. vältes) tüved

• a+i = i, ä+i = i, e+i = i

Viru maamurrakutes ja Põhja-Tartumaal nagu ka kirderanniku- ja idamurdes

• Väike-Maarja: an̆́nìn, an̆́nivaD, kan̆́nit̆te, [nad] laŭlìD, pias̆tìn, ves̆́tin, Viru-Jaagupi: kan̆́nime, kūĺime, naĕrivaD, os̆́tìn, tun̆́nìD, ve̮t̆́tin: ve̮t̆́time, Simuna: laŭĺìn: laŭĺivaD ~ lāĺivaD, oìDma: oĭZìn, sāD́ìn, üìDma: ǖZivaD, Kadrina: kiĕDìn, kūl̀in, laŭl̀in, tahì 'tahtis', Haljala maamurre: me̮eD́ivaD, os̆́time, Rakvere maamurre: nīD́ime: nīD́ivaD, os̆́time, se̮ĭD́ivaD, te̮s̆́tìD, ve̮t̆́time: ve̮t̆́tivad

oìDma: oĭZìn, üìDma: ǖZivaD kajastavad vana häälikumuutust ti>si. selline minevik on omane kirderanniku- ja idamurdele, Lõuna-Eesti ja soome keelele.

keskmurre tarvitab niisuguste sõnadega tavaliselt -si- minevikku.

• Viru maamurdes: laZì(n), kas̀vaZin: kas̀vas, Väike-Maarja: pais̀tis, suat́̀sin, kuìvas, Kadrina: tiàDis

kahesilbilised (sageli sisekaolised) ülipikad (3. vältes) tüved

keskmurre tarvitab niisuguste sõnadega tavaliselt -si- (ainsuse 3. pöördes -s) minevikku.

• Viru-Jaagupi: kait̀seZin, [nad] vièreZiD, Kadrina: aìZes: aìZeZivaD

murrakuti ja sõnuti (eriti sisekao puhul) võib olla -Zi- asemel -i- või ainsuse 3. pöörde -es asemel -is.

• Viru maamurdes: peàZis, Simuna, Viru-Jaagupi: pä̂Zma, Simuna: piàZin, Viru-Jaagupi: pä̂Zis, le̮p̀ma: le̮p̀pin: le̮p̀pis 'lõppes': le̮p̀pivaD

astmevaheldus

-i- mineviku tüve aste on olnud samasugune nagu olevikus

• Kadrina: teĭvàD 'tegid', Väike-Maarja: an̆́nìn, an̆́nivaD, kan̆́nit̆te, Viru-Jaagupi: kūĺime, naĕrivaD, tun̆́nìD, ve̮t̆́tin: ve̮t̆́time, Simuna: laŭĺìn: laŭĺivaD ~ lāĺivaD, oìDma: oĭZìn, sāD́ìn, Kadrina: kiĕDìn, tahì 'tahtis',

tugev aste ^[8]

-s(i)- minevik on Harju, Järva ja Viru murrakutes enamasti tugevas astmes

• Viru-Jaagupi: lük̀kaZin, torkkas, te̮m̀maZin, siDùZime, Simuna: vis̀kas, Anna: lôp̀sime, sâGiZin, piDime [keDràma], piDàZime [kit̀se]

aga ühesililistel tüvedel poolpikas (2.) vältes

• Palamuse: ve̮ĭZìD, Harju-Jaani: käĭZìvaD

mõne lühikese esisilbiga kahesilbilise tüve (jäGà, äGà, koGù, seGà, siGì, mä̂Gi, näùGu) tugev aste on igalt poolt välja tõrjunud nõrga astme kogu keskmurdes.

• üldiselt on kesmurdes tugevas astmes ka näGìn, teGìn

viited ja märkused

1. ↑ M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 277, 283
2. ↑ M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 287, 288
3. ↑ 1939.a "Piibli keel ja rahvakeel : avec un résumé: Langue biblique et langue populaire" Andrus Saareste, Akadeemilise Emakeele Seltsi toimetised ; 45 lk 191
4. ↑ "Uni" H II 11, 339 (109) < Väike-Maarja khk. - M. Kampmann (1889)
5. ↑ "Ema haual" H II 10, 603 (361) < Viru-Jaagupi khk. - J. Ustallo (1890)
6. ↑ "Kiidupoja oskamatused" H II 10, 468 (230) < Viru-Jaagupi khk. - J. Ustallo (1889)
7. ↑ "Ristitud mets + 3 kägu" H II 55, 863/5 (26) < Kadrina khk. - A. F. J. Knüpffer (koguja) & W. Reiman (saatja) (1896 (saadetud))
8. ↑ M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 34

PandiVere kèeleÕpetuse sisuKord on siin.
PandiVere lugemiku sisuKord on siin.
PandiVere h̀ä̀ä̀ldamist selgitame siin.