Saturday, January 29, 2011

PandiVere minevik

minevik [1]

tunnused

isik

ainsus

mitmus

1. -in -ime
2. -iD -itte / -it̆te
3. -i / -Z -ivaD

samu esimese ja teise isiku tunnuseid tarvitatakse koos kõigi kõneviisi- ja ajatunnustega. mineviku tunnus -(Z)i- liitub isikulõpu ette.


(mineviku) ainsuse kolmanda pöörde lõpus on ainult "mineviku tunnus".

  • ì, maGas (<*makasi <*makat+i)


mitmuse kolmanda pöörde lõpp -vaD pärineb oleviku kesksõna tunnuse mitmusest, mis on sufiksilise astmevahelduse mõjul nõrgenenud.

keskmurde Kirde-Harju, Järva, Viru, Põhja-Tartumaa ja Põltsamaa murrakutes võib see liituda ka mineviku ja tingiva kõneviisi tunnusele nagu idamurdes (v.a Kodavere), kirderannikumurdes, Lõuna-Eestis, Soomes, vepsa ja vadja keeles.

  • Väike-Maarja: ak̀kaZiD, te̮ś̀tsiD, ǖt̀siD, peĭDut̆taZiD, kaDùZivaD, teGìvaD, vīZìvaD, oleksivaD, suăDaksivaD; Viru-Jaagupi: käĭZivaD, las̀ksivaD ~ laZìvaD; Simuna: a ̨ėàZiD, se̮ĭDut̆taZiD, saĕvàD, tulìvaD; Kadrina: tuleksiD, jäĭvàD, kart̀sivaD, kaup̀leZivaD, naèrZivaD, siDùZivaD, tièniZivaD; Rakvere: jäk̀saZiD, kuìvaZiD, veDàZiD, aŋ̀GuZivaD, seĭZivaD, ve̮t́̀sivaD ~ ve̮t̆́tivaD.

vanades lauludes leiab -(s)ivad lõppu ka kaugemal läänes. Risti: mis nad sääl siis tegivad? Nad tegid tõllarattaida, valasivad vaske troskasida.

varases kirjakeeles tarvitati ainult -id lõppu. Johann Hornungist alates esineb sellega rööbiti -ivad kuni 1910. aasta keelekorralduseni.


-s(i)- minevik [2]

koondelised -at liitega tüved

-s(i)- minevik on häälikuseaduslikult tekkinud koondelistes -at liitega tegusõnades

  • hak̀kasin (<*hakkaδin <*hakkat+i+n), maGasin (<*makaδin <*makat+i+n)

lat, nat, rat tüvede asemel võib vahel harva murrakuti leida sarnaselt saarte, lääne ja mulgi murdele hoopis l, n, r tüvelisi vorme

tavalisem on ikka



i ja ü lõpulised ühesilbilised tüved

  • -si- minevik on koondelistelt tüvedelt levinud i ja ü lõpulistele ühesilbilistele tüvedele ja järgnevatele sõnarühmadele

äi+i = äiZi, e̮i+i = e̮iZi, üi+i = üiZi, ī+i = īZi, ē+i = ēZi


kahesilbilised lühikese esisilbiga a, e, (i, ü) ja u tüved

keskmurre tarvitab niisuguste sõnadega tavaliselt -si- (ainsuse 3. pöördes -s) minevikku.

"pidama" tegusõna -si- mineviku tähendus erineb -i- minevikust

  • Anna: piDime [keDràma], piDàZime [kit̀se], [naD] piDàZiD [piDù]


kahesilbilised (harva sisekaolised) pikad i, (ü) ja u tüved

keskmurre tarvitab niisuguste sõnadega tavaliselt -si- (ainsuse 3. pöördes -s) minevikku. sisekadu on Viru maamurdes ja mujal keskmurde põhjarühmas haruldane - lõunarühmas aga järjekindel.


kahest silbist pikemad tüved

keskmurre tarvitab niisuguste sõnadega tavaliselt -si- (ainsuse 3. pöördes -s) minevikku.


-ele- tuletusliide

keskmurre tarvitab niisuguste sõnadega tavaliselt -si- (ainsuse 3. pöördes -s) minevikku. sisekadu on keskmurdes järjekindel ainult lõunarühma murrakutes (Kolga-Jaani: ö̭èlZin).

kiirkõnes kaotavad oma -ele- liite sõnad: me̮t̀lema ja üt̀lema

  • Viru-Jaagupi: me̮t̀́sin, üt̀́sin, Kose: me̮t̀́sime, üt̀́sime, [ta] üt̀s


"i" kadu

(s)is, (t)is ja -siD lõppude hiline i kadu on omane kogu keskmurdele.


-siD > -st peenendus

hiljuti kadunud i ees olnud s on peenenenud.

  • Rakvere: lahut̆taśt, leikkaśt, kär̆rut̆taśt


ajalugu

8 se sündi, kaswis, 22 tunnistis, 144 langkis, 9 (koguni) meye negkisime, 42 tegkisit, 66 meye piddisimme

44 öitsin, 68 rihdlin ~ rihdlesin, 74 kaitzin ~ kaitzesin

85 weddas & weddi, luggesin & luggin

80 otas ~ otis 'ootas', üttel ~ ütles

  • 1739. a Piibli tõlkes on -i- minevikku väga väheks jäänud:

pöris, näitis, watis, kasvis, kuiwis, langis, töttis

lõppes, tõttas


laul

vanades lauludes leiab -i- minevikku Viru maamurrakutes ja Põhja-Tartumaal

  • Väike-Maarja:
    • Tõutin varagi tulla,
    • Enne muid üles ärata,
    • ...
    • Päe ju peitis peenikese,
    • Kuub ju kurja uinutelle,
    • Peidid peened palakad, [4]
  • Viru-Jaagupi:
    • Eite varsti vastajeli:
    • Eite hauasta kõneli: [5]
  • Viru-Jaagupi:
    • Ärja joodin, teise jätin,
    • Lapse söödin, silma pistin,
    • Ahju kütin, tua põletin: [6]
  • Kadrina:
    • Siis ma kuldada kohhendin,
    • Hõbe helmida helistin. [7]


ühesilbilised pika esisilbiga tüved

mineviku tunnus -i- moodustab tüvetäishääliku või -kaksiktäishääliku lõpposisega diftongi

uo+i = e̮i, üe+i = e̮i

äi+i = äiZi, e̮i+i = e̮iZi, üi+i = üiZi, ī+i = īZi, ē+i = ēZi


kahesilbilised lühikese esisilbiga tüved

  • e+i = i

-i- minevik on püsinud kahetüvelistel ehk kaashääliktüvedel (Ambla: panì (~ paŋ̆Gè <*pan+ket ))


kahesilbilised sisekaolised poolpikad (2. vältes) tüved

  • a+i = i, ä+i = i, e+i = i

Viru maamurrakutes ja Põhja-Tartumaal nagu ka kirderanniku- ja idamurdes

  • Väike-Maarja: an̆́nìn, an̆́nivaD, kan̆́nit̆te, [nad] laŭlìD, pias̆tìn, ves̆́tin, Viru-Jaagupi: kan̆́nime, kūĺime, naĕrivaD, os̆́tìn, tun̆́nìD, ve̮t̆́tin: ve̮t̆́time, Simuna: laŭĺìn: laŭĺivaD ~ lāĺivaD, oìDma: oĭZìn, sāD́ìn, üìDma: ǖZivaD, Kadrina: kiĕDìn, kūl̀in, laŭl̀in, tahì 'tahtis', Haljala maamurre: me̮eD́ivaD, os̆́time, Rakvere maamurre: nīD́ime: nīD́ivaD, os̆́time, se̮ĭD́ivaD, te̮s̆́tìD, ve̮t̆́time: ve̮t̆́tivad

Dma: oĭn, üìDma: ǖZivaD kajastavad vana häälikumuutust ti>si. selline minevik on omane kirderanniku- ja idamurdele, Lõuna-Eesti ja soome keelele.

keskmurre tarvitab niisuguste sõnadega tavaliselt -si- minevikku.


kahesilbilised (sageli sisekaolised) ülipikad (3. vältes) tüved

keskmurre tarvitab niisuguste sõnadega tavaliselt -si- (ainsuse 3. pöördes -s) minevikku.

murrakuti ja sõnuti (eriti sisekao puhul) võib olla -Zi- asemel -i- või ainsuse 3. pöörde -es asemel -is.


astmevaheldus

-i- mineviku tüve aste on olnud samasugune nagu olevikus

  • Kadrina: teĭvàD 'tegid', Väike-Maarja: an̆́nìn, an̆́nivaD, kan̆́nit̆te, Viru-Jaagupi: kūĺime, naĕrivaD, tun̆́nìD, ve̮t̆́tin: ve̮t̆́time, Simuna: laŭĺìn: laŭĺivaD ~ lāĺivaD, oìDma: oĭZìn, sāD́ìn, Kadrina: kiĕDìn, tahì 'tahtis',


tugev aste [8]

-s(i)- minevik on Harju, Järva ja Viru murrakutes enamasti tugevas astmes

  • Viru-Jaagupi: lük̀kaZin, torkkas, te̮m̀maZin, siDùZime, Simuna: vis̀kas, Anna: lôp̀sime, sâGiZin, piDime [keDràma], piDàZime [kit̀se]

aga ühesililistel tüvedel poolpikas (2.) vältes

mõne lühikese esisilbiga kahesilbilise tüve (jäGà, äGà, koGù, seGà, siGì, mä̂Gi, näùGu) tugev aste on igalt poolt välja tõrjunud nõrga astme kogu keskmurdes.

  • üldiselt on kesmurdes tugevas astmes ka näGìn, teGìn


viited ja märkused

  1. M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 277, 283
  2. M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 287, 288
  3. 1939.a "Piibli keel ja rahvakeel : avec un résumé: Langue biblique et langue populaire" Andrus Saareste, Akadeemilise Emakeele Seltsi toimetised ; 45 lk 191
  4. "Uni" H II 11, 339 (109) < Väike-Maarja khk. - M. Kampmann (1889)
  5. "Ema haual" H II 10, 603 (361) < Viru-Jaagupi khk. - J. Ustallo (1890)
  6. "Kiidupoja oskamatused" H II 10, 468 (230) < Viru-Jaagupi khk. - J. Ustallo (1889)
  7. "Ristitud mets + 3 kägu" H II 55, 863/5 (26) < Kadrina khk. - A. F. J. Knüpffer (koguja) & W. Reiman (saatja) (1896 (saadetud))
  8. M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 34
PandiVere kèeleÕpetuse sisuKord on siin.
PandiVere lugemiku sisuKord on siin.
PandiVere h̀ä̀ä̀ldamist selgitame siin.


No comments:

Post a Comment