PandiVere tingiv kõneViis

• 1 tingiv kõneviis ^[1]
  • 1.1 tunnused
  • 1.2 astmevaheldus
    • 1.2.1 tugev aste ^[3]
  • 1.3 liitajad
• 2 viited ja märkused

tingiv kõneviis ^[1]

tunnused

isik	ainsus	mitmus
1.	-ks(in)	-ks(ime)
2.	-ks(iD)	-ks(itte) / -ks(it̆te)
3.	-ks	-ks(ivaD)

samu esimese ja teise isiku tunnuseid tarvitatakse koos kõigi kõneviisi- ja ajatunnustega. tingiva kõneviisi tunnus -ks(i)- liitub isikulõpu ette.

• Viru-Jaagupi: tuleksime; Simuna: suak̀sin, oleksit̆te [ve̮ìnd], Kadrina: suak̀sin, le̮p̆pet̆taksin, [kaŭwà ma] piak̀sin [elàma]; luŏDaksin [pia ̨ aèGu, et] le̮p̆pet̆taksin [kâ omal sîn elù]; os̆taksin; [nièD veikkeD pop̆siD] tuleksiD [üh̀te kok̀ku ke̮ik̀ paǹna];

sama tunnus on olnud kasutusel Lõuna-Eesti, liivi ja vadja keeles.

ainsuse kolmanda pöörde lõpus on ainult tingiva kõneviisi tunnus. (oleviku -B <*-pi lõppu tingiva kõneviisi ja mineviku tunnustega koos ei kasutata.)

• Väike-Maarja: an̆naks;

mitmuse kolmanda pöörde lõpp -vaD pärineb olevikust.

keskmurde Kirde-Harju, Järva, Viru, Põhja-Tartumaa ja Põltsamaa murrakutes võib see liituda ka (mineviku ja) tingiva kõneviisi tunnusele nagu idamurdes (v.a Kodavere), kirderannikumurdes, Lõuna-Eestis, Soomes, vepsa ja vadja keeles.

• Väike-Maarja: oleksivaD, suăDaksivaD; Kadrina: tuleksiD;

varases kirjakeeles tarvitati ainult -id lõppu. Johann Hornungist alates esineb sellega rööbiti -ivad kuni 1910. aasta keelekorralduseni.

Johann Hornung märgib ka pöördelõppude kadu tingiva kõneviisi tunnuse järelt.

• (1693.a) 71 olleksin minna ~ olleks minna.

lõppudeta tingivat kõneviisi tunnistab eesti kirjakeel. see on tavaline Simuna ning naabruse Koeru, Põhja-Tartumaa ja Põhja-Viljandimaa murrakutes jm ^[2]

• Väike-Maarja: ma an̆naks; sa ve̮t̆taks; me kün̆naks; te ne̮ĕluks; naD is̆tuks;

• Heinrich Stahl vastandas kindlale kõneviisile (14 meije sahme, meije saime, 18 meije armastame, meije armastasime)

gemineerunud pöördelõpuga optatiivi (12 eth meije olleximme, 15 eth meije sahximme 19 eth meije armastaximme). Johann Hornung ja järgnevad keeleõpetused esitavad ainult -me lõpu. kirderannikumurdele omane gemineerunud -mme esineb keskmurdes ainult Kuusalu maamurrakutes kaasrõhulise silbi järel: valestam̆me, is̀tuZim̆me, piDàZim̆me.

astmevaheldus

tingiva kõneviisi tüve aste on samasugune nagu olevikus

• Kadrina: piak̀sin (<*pi-tä+k-sin), Väike-Maarja: kün̆naks (<*küntä+k-si)

tugev aste ^[3]

mõne lühikese esisilbiga kahesilbilise tüve (jäGà, äGà, koGù, seGà, siGì, mä̂Gi, näùGu) tugev aste on igalt poolt välja tõrjunud nõrga astme kogu keskmurdes. nähtus on alguse saanud 17. s Põhja-Eesti lääne osas. ida pool oli tavalisem nõrgenenud sulghääliku kadu.

liitajad

tingiva kõneviisi tunnus võib liituda ka nud-kesksõnale.

• tul̆nuks 'oleks tulnud'

nii-ku Vepsa: lugenuižin, Lüüdi: kandanuižin, Livvi: tuonnuzit

viited ja märkused

1. ↑ M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 277, 290
2. ↑ "Petit atlas des parlers estoniens = Väike eesti murdeatlas" / Andrus Saareste kaart 55
3. ↑ M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 34

PandiVere kèeleÕpetuse sisuKord on siin.
PandiVere lugemiku sisuKord on siin.
PandiVere h̀ä̀ä̀ldamist selgitame siin.