PandiVere tingiv kõneViis

• 1 tingiv kõneviis ^[1]
  • 1.1 tunnused
  • 1.2 astmevaheldus
    • 1.2.1 tugev aste ^[3]
  • 1.3 liitajad
• 2 viited ja märkused

tingiv kõneviis ^[1]

tunnused

isik	ainsus	mitmus
1.	-ks(in)	-ks(ime)
2.	-ks(iD)	-ks(itte) / -ks(it̆te)
3.	-ks	-ks(ivaD)

samu esimese ja teise isiku tunnuseid tarvitatakse koos kõigi kõneviisi- ja ajatunnustega. tingiva kõneviisi tunnus -ks(i)- liitub isikulõpu ette.

• Viru-Jaagupi: tuleksime; Simuna: suak̀sin, oleksit̆te [ve̮ìnd], Kadrina: suak̀sin, le̮p̆pet̆taksin, [kaŭwà ma] piak̀sin [elàma]; luŏDaksin [pia ̨ aèGu, et] le̮p̆pet̆taksin [kâ omal sîn elù]; os̆taksin; [nièD veikkeD pop̆siD] tuleksiD [üh̀te kok̀ku ke̮ik̀ paǹna];

sama tunnus on olnud kasutusel Lõuna-Eesti, liivi ja vadja keeles.

ainsuse kolmanda pöörde lõpus on ainult tingiva kõneviisi tunnus. (oleviku -B <*-pi lõppu tingiva kõneviisi ja mineviku tunnustega koos ei kasutata.)

• Väike-Maarja: an̆naks;

mitmuse kolmanda pöörde lõpp -vaD pärineb olevikust.

keskmurde Kirde-Harju, Järva, Viru, Põhja-Tartumaa ja Põltsamaa murrakutes võib see liituda ka (mineviku ja) tingiva kõneviisi tunnusele nagu idamurdes (v.a Kodavere), kirderannikumurdes, Lõuna-Eestis, Soomes, vepsa ja vadja keeles.

• Väike-Maarja: oleksivaD, suăDaksivaD; Kadrina: tuleksiD;

varases kirjakeeles tarvitati ainult -id lõppu. Johann Hornungist alates esineb sellega rööbiti -ivad kuni 1910. aasta keelekorralduseni.

Johann Hornung märgib ka pöördelõppude kadu tingiva kõneviisi tunnuse järelt.

• (1693.a) 71 olleksin minna ~ olleks minna.

lõppudeta tingivat kõneviisi tunnistab eesti kirjakeel. see on tavaline Simuna ning naabruse Koeru, Põhja-Tartumaa ja Põhja-Viljandimaa murrakutes jm ^[2]

• Väike-Maarja: ma an̆naks; sa ve̮t̆taks; me kün̆naks; te ne̮ĕluks; naD is̆tuks;

• Heinrich Stahl vastandas kindlale kõneviisile (14 meije sahme, meije saime, 18 meije armastame, meije armastasime)

gemineerunud pöördelõpuga optatiivi (12 eth meije olleximme, 15 eth meije sahximme 19 eth meije armastaximme). Johann Hornung ja järgnevad keeleõpetused esitavad ainult -me lõpu. kirderannikumurdele omane gemineerunud -mme esineb keskmurdes ainult Kuusalu maamurrakutes kaasrõhulise silbi järel: valestam̆me, is̀tuZim̆me, piDàZim̆me.

astmevaheldus

tingiva kõneviisi tüve aste on samasugune nagu olevikus

• Kadrina: piak̀sin (<*pi-tä+k-sin), Väike-Maarja: kün̆naks (<*küntä+k-si)

tugev aste ^[3]

mõne lühikese esisilbiga kahesilbilise tüve (jäGà, äGà, koGù, seGà, siGì, mä̂Gi, näùGu) tugev aste on igalt poolt välja tõrjunud nõrga astme kogu keskmurdes. nähtus on alguse saanud 17. s Põhja-Eesti lääne osas. ida pool oli tavalisem nõrgenenud sulghääliku kadu.

liitajad

tingiva kõneviisi tunnus võib liituda ka nud-kesksõnale.

• tul̆nuks 'oleks tulnud'

nii-ku Vepsa: lugenuižin, Lüüdi: kandanuižin, Livvi: tuonnuzit

viited ja märkused

1. ↑ M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 277, 290
2. ↑ "Petit atlas des parlers estoniens = Väike eesti murdeatlas" / Andrus Saareste kaart 55
3. ↑ M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 34

PandiVere kèeleÕpetuse sisuKord on siin.
PandiVere lugemiku sisuKord on siin.
PandiVere h̀ä̀ä̀ldamist selgitame siin.

PandiVere minevik

• 1 minevik ^[1]
  • 1.1 tunnused
    • 1.1.1 -s(i)- minevik ^[2]
      • 1.1.1.1 koondelised -at liitega tüved
      • 1.1.1.2 i ja ü lõpulised ühesilbilised tüved
      • 1.1.1.3 kahesilbilised lühikese esisilbiga a, e, (i, ü) ja u tüved
      • 1.1.1.4 kahesilbilised (harva sisekaolised) pikad i, (ü) ja u tüved
      • 1.1.1.5 kahest silbist pikemad tüved
      • 1.1.1.6 -ele- tuletusliide
      • 1.1.1.7 "i" kadu
        • 1.1.1.7.1 -siD > -st peenendus
      • 1.1.1.8 ajalugu
        • 1.1.1.8.1 laul
    • 1.1.2 ühesilbilised pika esisilbiga tüved
    • 1.1.3 kahesilbilised lühikese esisilbiga tüved
    • 1.1.4 kahesilbilised sisekaolised poolpikad (2. vältes) tüved
    • 1.1.5 kahesilbilised (sageli sisekaolised) ülipikad (3. vältes) tüved
  • 1.2 astmevaheldus
    • 1.2.1 tugev aste ^[8]
• 2 viited ja märkused

minevik ^[1]

tunnused

isik	ainsus	mitmus
1.	-in	-ime
2.	-iD	-itte / -it̆te
3.	-i / -Z	-ivaD

samu esimese ja teise isiku tunnuseid tarvitatakse koos kõigi kõneviisi- ja ajatunnustega. mineviku tunnus -(Z)i- liitub isikulõpu ette.

• Väike-Maarja: tulìD, teGit̆te, e̮p̀piZit̆te; Viru-Jaagupi: olìme, kan̆́nìme; Rakvere: ve̮t̆́time ~ ve̮t́̀sime; Rapla: [sa] teìD 'tegid'

(mineviku) ainsuse kolmanda pöörde lõpus on ainult "mineviku tunnus".

• jäì, maGas (<*makasi <*makat+i)

mitmuse kolmanda pöörde lõpp -vaD pärineb oleviku kesksõna tunnuse mitmusest, mis on sufiksilise astmevahelduse mõjul nõrgenenud.

keskmurde Kirde-Harju, Järva, Viru, Põhja-Tartumaa ja Põltsamaa murrakutes võib see liituda ka mineviku ja tingiva kõneviisi tunnusele nagu idamurdes (v.a Kodavere), kirderannikumurdes, Lõuna-Eestis, Soomes, vepsa ja vadja keeles.

• Väike-Maarja: ak̀kaZiD, te̮ś̀tsiD, ǖt̀siD, peĭDut̆taZiD, kaDùZivaD, teGìvaD, vīZìvaD, oleksivaD, suăDaksivaD; Viru-Jaagupi: käĭZivaD, las̀ksivaD ~ laZìvaD; Simuna: a ̨ėàZiD, se̮ĭDut̆taZiD, saĕvàD, tulìvaD; Kadrina: tuleksiD, jäĭvàD, kart̀sivaD, kaup̀leZivaD, naèrZivaD, siDùZivaD, tièniZivaD; Rakvere: jäk̀saZiD, kuìvaZiD, veDàZiD, aŋ̀GuZivaD, seĭZivaD, ve̮t́̀sivaD ~ ve̮t̆́tivaD.

vanades lauludes leiab -(s)ivad lõppu ka kaugemal läänes. Risti: mis nad sääl siis tegivad? Nad tegid tõllarattaida, valasivad vaske troskasida.

varases kirjakeeles tarvitati ainult -id lõppu. Johann Hornungist alates esineb sellega rööbiti -ivad kuni 1910. aasta keelekorralduseni.

-s(i)- minevik ^[2]

koondelised -at liitega tüved

-s(i)- minevik on häälikuseaduslikult tekkinud koondelistes -at liitega tegusõnades

• hak̀kasin (<*hakkaδin <*hakkat+i+n), maGasin (<*makaδin <*makat+i+n)

lat, nat, rat tüvede asemel võib vahel harva murrakuti leida sarnaselt saarte, lääne ja mulgi murdele hoopis l, n, r tüvelisi vorme

• Simuna Venevere: kièrZin

tavalisem on ikka

• Viru-Jaagupi: kièlaZin, kièraZime

i ja ü lõpulised ühesilbilised tüved

• -si- minevik on koondelistelt tüvedelt levinud i ja ü lõpulistele ühesilbilistele tüvedele ja järgnevatele sõnarühmadele

äi+i = äiZi, e̮i+i = e̮iZi, üi+i = üiZi, ī+i = īZi, ē+i = ēZi

• Väike-Maarja: vīZivaD, Türi: kⁱêZiD, Äksi: kēZivaD, Palamuse: ve̮ĭZìD, Harju-Jaani: käĭZìvaD, Juuru: müìZ

kahesilbilised lühikese esisilbiga a, e, (i, ü) ja u tüved

keskmurre tarvitab niisuguste sõnadega tavaliselt -si- (ainsuse 3. pöördes -s) minevikku.

• Viru-Jaagupi: siDùZime, Ambla: [ta] âZ 'ajas', Harju-Jaani: suGèZime

"pidama" tegusõna -si- mineviku tähendus erineb -i- minevikust

• Anna: piDime [keDràma], piDàZime [kit̀se], [naD] piDàZiD [piDù]

kahesilbilised (harva sisekaolised) pikad i, (ü) ja u tüved

keskmurre tarvitab niisuguste sõnadega tavaliselt -si- (ainsuse 3. pöördes -s) minevikku. sisekadu on Viru maamurdes ja mujal keskmurde põhjarühmas haruldane - lõunarühmas aga järjekindel.

• Väike-Maarja: kis̀ksivaD, Anna: lôp̀sime, sâGiZin

kahest silbist pikemad tüved

keskmurre tarvitab niisuguste sõnadega tavaliselt -si- (ainsuse 3. pöördes -s) minevikku.

• Väike-Maarja: muretses, raBèleZin, Kadrina: ehit̆taZime, puhastaZime, kurā·Zit̆taZivaD, valestas

-ele- tuletusliide

keskmurre tarvitab niisuguste sõnadega tavaliselt -si- (ainsuse 3. pöördes -s) minevikku. sisekadu on keskmurdes järjekindel ainult lõunarühma murrakutes (Kolga-Jaani: ö̭èlZin).

• Väike-Maarja: muàDles, me̮t̀les, ve̮it̀les, üt̀les, raBèleZin, Kadrina: kaup̀les, tap̀les

kiirkõnes kaotavad oma -ele- liite sõnad: me̮t̀lema ja üt̀lema

• Viru-Jaagupi: me̮t̀́sin, üt̀́sin, Kose: me̮t̀́sime, üt̀́sime, [ta] üt̀s

"i" kadu

(s)is, (t)is ja -siD lõppude hiline i kadu on omane kogu keskmurdele.

• Väike-Maarja: kas̀vast, e̮p̀pist, Kadrina: elaśt, küp̆set̆tast, [inimest] reakkist, Koeru: käìst 'käisid', Kose: ve̮t́̀s 'võttis', Rapla: seìs̀

-siD > -st peenendus

hiljuti kadunud i ees olnud s on peenenenud.

• Rakvere: lahut̆taśt, leikkaśt, kär̆rut̆taśt

ajalugu

• juba Georg Mülleri (1600-1606. a) jutlustes leiab häälikuseadusliku -i- mineviku kõrval vääranalüütilist -s(i)- minevikku:

8 se sündi, kaswis, 22 tunnistis, 144 langkis, 9 (koguni) meye negkisime, 42 tegkisit, 66 meye piddisimme

• Heinrich Stahlil (1637. a):

44 öitsin, 68 rihdlin ~ rihdlesin, 74 kaitzin ~ kaitzesin

• Johann Hornungil (1693. a):

85 weddas & weddi, luggesin & luggin

• Anton Thor Hellel (1732. a):

80 otas ~ otis 'ootas', üttel ~ ütles

• 1739. a Piibli tõlkes on -i- minevikku väga väheks jäänud:

pöris, näitis, watis, kasvis, kuiwis, langis, töttis

• 20. s alguseks üldistus is asemele taas tüvetäishäälikuline as või es järjekindlalt Kesk- ja Ida-Harjumaal, Järvamaal, Kesk-Läänemaal ja Lääne-Saaremaal ^[3].

lõppes, tõttas

laul

vanades lauludes leiab -i- minevikku Viru maamurrakutes ja Põhja-Tartumaal

• Väike-Maarja:
  • Tõutin varagi tulla,
  • Enne muid üles ärata,
  • ...
  • Päe ju peitis peenikese,
  • Kuub ju kurja uinutelle,
  • Peidid peened palakad, ^[4]
• Viru-Jaagupi:
  • Eite varsti vastajeli:
  • Eite hauasta kõneli: ^[5]
• Viru-Jaagupi:
  • Ärja joodin, teise jätin,
  • Lapse söödin, silma pistin,
  • Ahju kütin, tua põletin: ^[6]
• Kadrina:
  • Siis ma kuldada kohhendin,
  • Hõbe helmida helistin. ^[7]

ühesilbilised pika esisilbiga tüved

mineviku tunnus -i- moodustab tüvetäishääliku või -kaksiktäishääliku lõpposisega diftongi

• jäì (~ jǟn / jäèn), saitte (~ suàn), Viru maamurrakutes ja Põhja-Tartumaal ka: vièma 'viima', Viru-Jaagupi: veìn 'viisin', Laiuse: veì 'viis'

uo+i = e̮i, üe+i = e̮i

• te̮ì, je̮ì, Viru-Jaagupi: je̮ĭvàD, Väike-Maarja: je̮itte, se̮ĭvàD

äi+i = äiZi, e̮i+i = e̮iZi, üi+i = üiZi, ī+i = īZi, ē+i = ēZi

• Väike-Maarja: vīZivaD, Türi: kⁱêZiD, Äksi: kēZivaD, Palamuse: ve̮ĭZìD, Harju-Jaani: käĭZìvaD, Juuru: müìZ

kahesilbilised lühikese esisilbiga tüved

• e+i = i

-i- minevik on püsinud kahetüvelistel ehk kaashääliktüvedel (Ambla: panì (~ paŋ̆Gè <*pan+ket ))

• Viru-Jaagupi: surì, tulìme, Kadrina: teĭvàD 'tegid', Koeru: kuZìn, peZìn

kahesilbilised sisekaolised poolpikad (2. vältes) tüved

• a+i = i, ä+i = i, e+i = i

Viru maamurrakutes ja Põhja-Tartumaal nagu ka kirderanniku- ja idamurdes

• Väike-Maarja: an̆́nìn, an̆́nivaD, kan̆́nit̆te, [nad] laŭlìD, pias̆tìn, ves̆́tin, Viru-Jaagupi: kan̆́nime, kūĺime, naĕrivaD, os̆́tìn, tun̆́nìD, ve̮t̆́tin: ve̮t̆́time, Simuna: laŭĺìn: laŭĺivaD ~ lāĺivaD, oìDma: oĭZìn, sāD́ìn, üìDma: ǖZivaD, Kadrina: kiĕDìn, kūl̀in, laŭl̀in, tahì 'tahtis', Haljala maamurre: me̮eD́ivaD, os̆́time, Rakvere maamurre: nīD́ime: nīD́ivaD, os̆́time, se̮ĭD́ivaD, te̮s̆́tìD, ve̮t̆́time: ve̮t̆́tivad

oìDma: oĭZìn, üìDma: ǖZivaD kajastavad vana häälikumuutust ti>si. selline minevik on omane kirderanniku- ja idamurdele, Lõuna-Eesti ja soome keelele.

keskmurre tarvitab niisuguste sõnadega tavaliselt -si- minevikku.

• Viru maamurdes: laZì(n), kas̀vaZin: kas̀vas, Väike-Maarja: pais̀tis, suat́̀sin, kuìvas, Kadrina: tiàDis

kahesilbilised (sageli sisekaolised) ülipikad (3. vältes) tüved

keskmurre tarvitab niisuguste sõnadega tavaliselt -si- (ainsuse 3. pöördes -s) minevikku.

• Viru-Jaagupi: kait̀seZin, [nad] vièreZiD, Kadrina: aìZes: aìZeZivaD

murrakuti ja sõnuti (eriti sisekao puhul) võib olla -Zi- asemel -i- või ainsuse 3. pöörde -es asemel -is.

• Viru maamurdes: peàZis, Simuna, Viru-Jaagupi: pä̂Zma, Simuna: piàZin, Viru-Jaagupi: pä̂Zis, le̮p̀ma: le̮p̀pin: le̮p̀pis 'lõppes': le̮p̀pivaD

astmevaheldus

-i- mineviku tüve aste on olnud samasugune nagu olevikus

• Kadrina: teĭvàD 'tegid', Väike-Maarja: an̆́nìn, an̆́nivaD, kan̆́nit̆te, Viru-Jaagupi: kūĺime, naĕrivaD, tun̆́nìD, ve̮t̆́tin: ve̮t̆́time, Simuna: laŭĺìn: laŭĺivaD ~ lāĺivaD, oìDma: oĭZìn, sāD́ìn, Kadrina: kiĕDìn, tahì 'tahtis',

tugev aste ^[8]

-s(i)- minevik on Harju, Järva ja Viru murrakutes enamasti tugevas astmes

• Viru-Jaagupi: lük̀kaZin, torkkas, te̮m̀maZin, siDùZime, Simuna: vis̀kas, Anna: lôp̀sime, sâGiZin, piDime [keDràma], piDàZime [kit̀se]

aga ühesililistel tüvedel poolpikas (2.) vältes

• Palamuse: ve̮ĭZìD, Harju-Jaani: käĭZìvaD

mõne lühikese esisilbiga kahesilbilise tüve (jäGà, äGà, koGù, seGà, siGì, mä̂Gi, näùGu) tugev aste on igalt poolt välja tõrjunud nõrga astme kogu keskmurdes.

• üldiselt on kesmurdes tugevas astmes ka näGìn, teGìn

viited ja märkused

1. ↑ M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 277, 283
2. ↑ M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 287, 288
3. ↑ 1939.a "Piibli keel ja rahvakeel : avec un résumé: Langue biblique et langue populaire" Andrus Saareste, Akadeemilise Emakeele Seltsi toimetised ; 45 lk 191
4. ↑ "Uni" H II 11, 339 (109) < Väike-Maarja khk. - M. Kampmann (1889)
5. ↑ "Ema haual" H II 10, 603 (361) < Viru-Jaagupi khk. - J. Ustallo (1890)
6. ↑ "Kiidupoja oskamatused" H II 10, 468 (230) < Viru-Jaagupi khk. - J. Ustallo (1889)
7. ↑ "Ristitud mets + 3 kägu" H II 55, 863/5 (26) < Kadrina khk. - A. F. J. Knüpffer (koguja) & W. Reiman (saatja) (1896 (saadetud))
8. ↑ M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 34

PandiVere kèeleÕpetuse sisuKord on siin.
PandiVere lugemiku sisuKord on siin.
PandiVere h̀ä̀ä̀ldamist selgitame siin.

PandiVere olevik

• 1 olevik ^[1]
  • 1.1 tunnused
  • 1.2 -kse mediopassiiv
  • 1.3 astmevaheldus
    • 1.3.1 tugev aste ^[7]
  • 1.4 sisekadu
  • 1.5 häälikulugu ^[8]
• 2 viited ja märkused

olevik ^[1]

tunnused

isik	ainsus	mitmus
1.	-n (<*-m)	-me (<*-mmek <*-kmek)
2.	-D (<*-t)	-tte / -t̆te (<*-ttek <*-ktek)
3.	-B (<*-pi <*-pa)	-vaD

samu esimese ja teise isiku tunnuseid tarvitatakse koos kõigi kõneviisi- ja ajatunnustega.

• Väike-Maarja: an̆nàn, suăDàD; Viru-Jaagupi: aittaD, nǟmè, pühìme; Simuna: tahat̆te; Kadrina: nǟt̆tè; Rakvere: tuot̆tè, le̮hut̆te, le̮p̆pet̆tat̆te, paranDat̆te;

ainsuse kolmanda pöörde (oleviku) lõppu tingiva kõneviisi ja mineviku tunnustega koos ei kasutata.

• jä̂B (<*jǟpi), kiřjut̆taB (<*kirjoit̆tapi)

mitmuse kolmanda pöörde lõpp -vaD võib keskmurde Kirde-Harju, Järva, Viru, Põhja-Tartumaa ja Põltsamaa murrakutes liituda ka mineviku ja tingiva kõneviisi tunnusele nagu idamurdes (v.a Kodavere), kirderannikumurdes, Lõuna-Eestis, Soomes, vepsa ja vadja keeles.

• Väike-Maarja: kaDùZivaD, suăDaksivaD

keskmurde Harju-Jaani, Kuusalu, Koeru, Viru, Põhja-Tartumaa ja Põltsamaa murrakutes tarvitatakse -vaD liidet ka -nuD kesksõna mitmuse moodustamiseks:

• Kadrina: ol̆́vi aŭGust läĭnuvaD var̀GaD sis̀se (võrdluseks soome: olivat lukeneet (<*lukenuδet 'nad olid lugenud') ~ olet lukenut ('sa oled lugenud') ^[2]).

kuna -k on sõna lõpult kadunud läänemeresoome keelte enamikus, siis viitab tänapäeval kunagisele oleviku -k tunnusele peamiselt eitava kõne aste:

• ei an̆nà (<*ei anta-k ~ Simuna: ant̀ke <*anta-ket)

-kse mediopassiiv

-kse oleviku tunnus liitub keskmurdes ainult kolmele tüvele.

• Viru maamurdes, Harjus, Järvas ja Laiusel räägiti:

kūlukse, näik̆sè, tun̆nukse

• NB! kūlus̆se, näisse, tun̆nus̆se kuju oli levinud hoopis Põhja-Tartumaal ja Põhja-Viljandimaal.

-kse mediopassiivi tunnuses on oleviku -k tunnusele liitunud 3. isiku omandliide -sen nagu umbisikulise tegumoe oleviku lõpuski:

• laĭDet̆tas̆se (<* laitettaksen)

vanades lauludes leiab seda lõppu teistegi tegusõnade otsas

• Väike-Maarja:
  • Kelle see oma oleksi ^[3]
• Simuna:
  • Kuradi kodu kõmakse
  • Põrgu akenad põlevad
  • Juuda tornid tolgendavad
  • Seal neid lapsi laidetasse
  • Sõle rindu sõimatasse
  • Preesi rindu pilgatasse
  • Kaks on sammast mõisasana
  • Kaks on rõngast sambaassa
  • Kus neid naisi napsitasse
  • Ja neid poissa poodanessa
  • Tüterid tiutanessa ^[4]
• Kadrina:
  • Alanekse aisa metsa,
  • Pudenekse pulga metsa,
  • Vähänekse vaadi metsa, ^[5]

võrdluseks vadja väljend:

• kuhē̮lēG mennǖD tüttäreD, ep kūluG näitä 'tütred on kuhugi läinud, ei kuuldu neid (siin olema)' ^[6]

astmevaheldus

oleviku tüve aste on olnud vastupidine käskiva kõneviisi mitmusele

• Väike-Maarja: an̆nàn (<*anta-n ~ Simuna: ant̀ke <*anta-ket), ak̀kaD (<*hakkaδ-at ~ ak̆kak̆ke <*hakkat-ket)

1. ja 2. pöörde eeskujul on see üldistunud ka 3. pöördesse, mille lõpp tüve viimast silpi algselt ei ole sulgenud

• têB (<*teke-pä), tēvàD (~ teGèvaD [inìmeseD]), kiZùB, kuk̆kùB, te̮s̆tavaD; Rakvere: laŭlàvaD

tugev aste ^[7]

mõne lühikese esisilbiga kahesilbilise tüve (jäGà, äGà, koGù, seGà, siGì, mä̂Gi, näùGu, raBà, reBì, siGìt̆tama, soBìt̆tama, taBat̆tuD) tugev aste on igalt poolt välja tõrjunud nõrga astme kogu keskmurdes. nähtus on alguse saanud 17. s Põhja-Eesti lääneosas. ida pool oli tavalisem nõrgenenud sulghääliku kadu.

• D (<*t) vaheldumatus ühendab Viru maamurrakuid idamurdega, kus see on reegel.
  Viru-Jaagupi: kuDùB, piDat̆tuD;
• Georg Mülleril veel (1600-1606): [209] iaame (~ iagkanuth)

Viru maamurdes on ülipikas ehk 3. vältes:

• aìZeB; Viru-Jaagupi: vièreB, kait̀sen, kuìvan; Viru-Jaagupi, Väike-Maarja: e̮it̀seB, kuìvaB; Simuna: küp̀seB, piăZèB, vièren; Väike-Maarja: le̮p̀peB ~ le̮p̀pevaD, kas̀vaB, Kadrina: kas̀vavaD;

aga poolpikas ehk 2. vältes on:

• Viru-Jaagupi: küp̆sèB, mait̆sèn, viĕrèn, vērèB, kuĭvavaD; Väike-Maarja, Simuna: e̮it̆sèB ~ e̮et̆sèB, kuĭvàB; Rakvere, Väike-Maarja: pǟZèB, Kadrina: pi̮ăZèB

sisekadu

kiirkõnes on kadunud mõne sõna tüvetäishäälik:

• tah̆mè, tah̆tè, tah̆vàD, läh̆mè,läh̆tè,läh̆vàD; (~ Viru-Jaagupi: lähä̀vad)

häälikulugu ^[8]

• sõna lõpu -n (<*-m) on keskmurdes häälikuseaduslikult kadunud kõikjalt peale tegusõna ainsuse esimese pöörde.

Lõuna-Eestis, saartel, suuremas osas läänemurret ja idavadja murdes on ta kadunud sealtki ^[9]. kadu algas hiljemalt XIII saj, jõudis lõpule XVII saj ja oli kõige tuntavam XVI sajandil. sisse- ja alaleütleva käände lõpust oli n kadunud veelgi varem. ^[10] lõputa ainsuse esimest pööret leiab veel 17. saj Tallinna Pühavaimu kirikuõpetajalt Georg Müllerilt, aga Heinrich Stahlist alates on -n lõpp taas üldine.

• *m(>n) ja t osistest on tuletatud ka 1. ja 2. isiku asesõnad, possessiivsufiksid ning mitmuse pöörete lõpud.

• Heinrich Stahl vastandas kindlale kõneviisile (14 meije sahme, meije saime, 18 meije armastame, meije armastasime)

gemineerunud pöördelõpuga optatiivi (12 eth meije olleximme, 15 eth meije sahximme 19 eth meije armastaximme). Johann Hornung ja järgnevad keeleõpetused esitavad ainult -me lõpu.

kirderannikumurdele omane gemineerunud -mme esineb keskmurdes ainult Kuusalu maamurrakutes kaasrõhulise silbi järel (valestam̆me).

mitmuse pöörete lõpud -mmek < *-k-me? ja -ttek < *-k-te? olid gemineerunud ilmselt oleviku -k tunnusega ühte sulades, sest nad on mõnes soome ja karjala murdes mineviku tunnuse järel jäänud gemineerumata, kuna sel juhul puudus oleviku -k.

• häälikuseaduslikult nõrgenenud mitmuse teise pöörde lõppu leiab keskmurdes ainult mulgi murde toel Põhja-Viljandimaa murrakutest (Kolga-Jaani jm: tōDè <*tōt̆te̮k).

muu keskmure tarvitab pikemate sõnade -t̆te eeskujul üldistatud tugevat astet -tte (Väike-Maarja: juotte; Rakvere: tuotte).

• ainsuse kolmanda pöörde (oleviku) lõpp pärineb oleviku(kesksõna) tunnusest *-pa > *-pi > -B.

rõhulise silbi järelt (jä̂B <*jǟpi, kiřjut̆taB <*kirjoit̆tapi) üldistus see ka rõhutu silbi järele (laŭlàB <*laulaβi), kust ta sufiksilise astmevahelduse mõjul peaks olema kadunud.

Väike-Maarja: kiZùB, lahut̆taB

• mitmuse kolmanda pöörde lõpp -vaD pärineb sama oleviku kesksõna tunnuse mitmusest, mis on sufiksilise astmevahelduse mõjul nõrgenenud.

Rakvere: laŭlàvaD

viited ja märkused

1. ↑ M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 277, 281
2. ↑ Laanest, Arvo: Sissejuhatus läänemeresoome keeltesse, Tallinn 1975. p.158, 163-181
3. ↑ "MARETA LAPS" Väike-Maarja. EÜS VII 2064/6 (299). 1910.
4. ↑ "Hirmus mõis" H II 65, 57 (16) < Simuna khk., Määri v. - Kristjan Raud < Mari Wändrik, 68 a. (1895 (kogutud), 1898 (saadetud))
5. ↑ H II 10, 135 (146) < Kadrina khk., (?) Hulja v. - Eduard Langsepp < (?) Anna Pihlakas (1889)
6. ↑ Adler, Elna ja Leppik, Merle : Vadja keele sõnaraamat. Tallinn: Signalet, Eesti Teaduste Akadeemia, Eesti Keele Instituut, v.2. p.274
7. ↑ M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 34
8. ↑ Laanest, Arvo: Sissejuhatus läänemeresoome keeltesse, Tallinn 1975. lk 149
9. ↑ Laanest, Arvo: Sissejuhatus läänemeresoome keeltesse, Tallinn 1975. lk 149
10. ↑ M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 95

PandiVere kèeleÕpetuse sisuKord on siin.
PandiVere lugemiku sisuKord on siin.
PandiVere h̀ä̀ä̀ldamist selgitame siin.