- 1 osastav kääne [1]
- 1.1 ainsus
- 1.1.1 Da lõpuline [1]
- 1.1.2 D lõpuline [1]
- 1.1.3 t lõpuline [3]
- 1.1.3.1 s[i]: t (lt, nt, rt) tüved [5]
- 1.1.3.2 koondelised e(*h), e(*k), t tüved [5]
- 1.1.3.3 i: e tüved [5]
- 1.1.3.4 (e)*m >*n tüved [5]
- 1.1.3.5 pika esisilbiga (kahesilbilise omastavaga) kaashääliktüved [3]
- 1.1.3.6 mitmesilbilised sisekaoga l, n, r tüved [3]
- 1.1.3.7 mitmesilbilised sisekaoga la, li, na, ra, ri, ru (laen)tüved [3]
- 1.1.3.8 järgarvud [4]
- 1.1.3.9 ne:(*it)s liide [4]
- 1.1.3.10 koondelised s(:*h) tüved [7]
- 1.1.3.11 kolmesilbilised (kk)as tuletised [7]
- 1.1.3.12 s: ks tüved [7]
- 1.1.3.13 (u/i)s: t tüved [7]
- 1.1.4 lõpu kaotanud osastav [3]
- 1.2 mitmus [8]
- 2 viited ja märkused
osastav kääne [1]
ainsus
ainsuse osastava käände lõpus olnud ta peaks tänaseks olema rõhuta silbi järelt kadunud. pea- ja kaasrõhu ning kaashääliku järele peaks olema jäänud D (helitu hääliku järele t).
- astmevaheldus: ainsuse osastava aste on vastupidine ainsuse omastavale ja mitmuse nimetavale
jal̀Ga:jalà, kaŋ̆Gàst:kaŋ̀Ga
Da lõpuline [1]
ühesilbilised lühikese esisilbiga tüved [1]
Da tunnus on omane kogu keskmurdele:
lühikese esisilbiga (kahesilbilise omastavaga) kaashääliktüved [1]
( Kose, Harju-Jaani, Järva-Jaani, Palamuse, Laiuse, idamurde ja Võru murde) me̮ǹD asemel tarvitatakse kahekordse tunnusega me̮ǹDa (*montaδa) kogu keskmurdes
kahesilbilised lühikese esisilbiga tüved [2]
Viru maamurdes (Põhja-Tartumaal, Alutaga, Vadjamaal, kirderanniku ja idamurdes ning laialdaselt rahvalauludes) tarvitatakse veel Da tunnusega osastavat:
lõputa osastav on omane kogu keskmurdele:
- iZà kiZà külà onù talù tuBà kivì tädì mäGè vaGù vanà e̮Dè
D lõpuline [1]
lühikese esisilbiga (kahesilbilise omastavaga) kaashääliktüved [1]
D tunnus on omane kogu keskmurdele:
- luǹD tul̀D uǹD mer̀D ver̀D
( Kose, Harju-Jaani, Järva-Jaani, Palamuse, Laiuse, idamurde ja Võru murde) me̮ǹD asemel tarvitatakse kahekordse tunnusega me̮ǹDa (*montaδa) kogu keskmurdes
ühesilbilised pika esisilbiga tüved [1]
mitmuse nimetava sarnane D tunnusega osastav on omane kogu keskmurdele:
mitmesilbilised ülipika esisilbiga tüved [1]
mitmuse nimetava sarnane D tunnusega osastav on omane kogu keskmurdele (ka saarte, lääne ja idamurdele):
mitmesilbilised poolpika esisilbiga tüved [2]
tarvitatakse mitmuse nimetava sarnast D tunnusega osastavat:
- Simuna: ap̆pùD Ambla: (kap̆pì:) kap̆pìD; lah̆jàD [leh̀ma]; mit̆tùD; plik̆kàD, aBrà(s):aBrà:aBràD
tarvitatakse t tunnust kaa nigu Eesti kirjakeeles:
astmevahelduseta lõputa osastav on omane suuremale osale keskmurret:
- loD́jà, aDrà, ne̮Drà, tuDrà (Rootsi: dudder 'tuder' Camelina), le̮Dvà, riDvà, kaBjà, naBrà, se̮Brà, liBlè
järgmiste sõnade tugevas astmes lõputa osastav on kaa omane suurele osale keskmurret:
- tut̀ra lat̀va kop̀ru ('vahtu') nap̀ra
kolme ja enamasilbilised tüved [1]
mitmuse nimetava sarnane D tunnusega osastav on omane kogu keskmurdele (ka saarte, lääne ja idamurdele):
- se̮rèDaD, [tańZit̆ti] virù maGèDaD
mitmesilbilised sisekaoga la, li, na, ra, ri, ru (laen)tüved [3]
murrakuti ja sõnuti tarvitatakse veel mitmuse nimetava sarnast D tunnusega osastavat:
- vah̀traD läh̀kriD Ambla: küh̀vliD
aga t tunnus on D asemel omasem kogu keskmurdele:
- piĕnart̀ suk̀kurt̀ kors̆tent̀ (ÕS 1999) Rakvere: pas̆selt̀
(*i)s:(*i)sa liide [4]
tarvitatakse mitmuse nimetava sarnast D tunnusega osastavat:
- ar̀msaD kûlZaD re̮èmZaD täh̀tsaD ilùZaD maGùZaD
t tunnus on omasem läänepoolsele keskmurdele:
t lõpuline [3]
s[i]: t (lt, nt, rt) tüved [5]
- kät̄ , part̀ vart̀ kânt̀ (*kantta)
murrakuti ja sõnuti tarvitatakse veel mitmuse nimetava sarnast D tunnusega osastavat:
i: e tüved [5]
murrakuti ja sõnuti tarvitatakse t tunnusega osastavat kaa:
- Väike-Maarjas (Järvas, Põhja-Tartumaal jm, aga harva Virumaal): (pil̆vè:) pil̆vet̀
(e)*m >*n tüved [5]
- aBet̀ aZet̀ siĕmet̀ ve̮t̆́tit̀ süDant̀ Laiuse: poăZet̀ (MuinasVene: pasmo 'pasmas')
pika esisilbiga (kahesilbilise omastavaga) kaashääliktüved [3]
t tunnus on D asemel omane kogu keskmurdele:
- sûrt̀ (*sūrta) kielt̀ (*kēltä) lient̀ siart̀
mitmesilbilised sisekaoga l, n, r tüved [3]
t tunnus on D asemel omane kogu keskmurdele:
mitmesilbilised sisekaoga la, li, na, ra, ri, ru (laen)tüved [3]
t tunnus on D asemel omane kogu keskmurdele:
- piĕnart̀ suk̀kurt̀ kors̆tent̀ (ÕS 1999) Rakvere: pas̆selt̀
murrakuti ja sõnuti tarvitatakse veel mitmuse nimetava sarnast D tunnusega osastavat:
- vah̀traD läh̀kriD Ambla: küh̀vliD
järgarvud [4]
t tunnus on omane kogu keskmurdele:
- kol̆mat̀ [kor̀Da], kūwet̀ vījet̀ Harju-Jaani: ühiksa nel̆́lat̆te ('kolmkümmend üheksa'); Stahl 1637 [6]: kadixa kolmat ('kakskümmend kaheksa')
uuemal ajal tarvitatakse veel mitmuse nimetava sarnast D tunnusega osastavat:
ne:(*it)s liide [4]
t tunnus on omane kogu keskmurdele:
- nais̀t punast vaes̀t inimest uos̀t ('hobust') luis̀t
liite alguse i on murrakuti püsinud nigu kirderanniku ja idamurdes:
t tunnus on omane kogu keskmurdele:
murrakuti tarvitatakse ruk̆kist asemel mitmuse nimetava sarnast D tunnusega osastavat:
kolmesilbilised (kk)as tuletised [7]
st lõppuline s(:*h) tüvesid jäljendav osastav on omane kogu keskmurde põhjarühmale (Harju, Järva ja Viru maamurdele, vähem Põhja-Viljandimaale) ja läänemurdele:
Viru maamurdes (ja mujal keskmurde idaosas) tarvitatakse veel mitmuse nimetava sarnast D tunnusega osastavat:
s: ks tüved [7]
t tunnus on omane kogu keskmurdele:
- jänest kat̆tust mat̆tust orast ne̮es̀t ('nõgest')
(u/i)s: t tüved [7]
st lõppuline s: ks tüvesid jäljendav osastav on omane kogu keskmurdele:
- uh̀kust ulak̆kust e̮ìGust jul̀Gust kaŋ̀Gust kuèrust pahanDust ter̆vist, Viru-Jaagupi: ter̀vist
väga harva kuuleb kunagist t tunnusega osastavat:
lõpu kaotanud osastav [3]
keskvõrde omadussõnad [3]
Viru maamurre tarvitab tugevaastmelist (mBa) osastavat nigu kirderannikumurre :
- je̮ukkamBa [mies̀t], rik̀kamBa maDalamBa tumeDamBa vanemBa tohut̆tumBa iluZamBa
kahesilbilised ülipika esisilbiga tüved [8]
tugevas astmes lõputa osastav on omane kogu keskmurdele:
- tal̀ve temppu kur̀Ge varssa
kahesilbilised lühikese esisilbiga tüved [7]
lõputa osastav on omane kogu keskmurdele:
- iZà kiZà külà onù talù tuBà kivì tädì mäGè vaGù vanà e̮Dè
Viru maamurdes (Põhja-Tartumaal, Alutaga, Vadjamaal, kirderanniku ja idamurdes ning laialdaselt rahvalauludes) tarvitatakse veel Da tunnusega osastavat:
astmevahelduseta lõputa osastav on omane suuremale osale keskmurret:
- loD́jà, aDrà, ne̮Drà, tuDrà (Rootsi: dudder 'tuder' Camelina), le̮Dvà, riDvà, kaBjà, naBrà, se̮Brà, liBlè
tarvitatakse mitmuse nimetava sarnast D tunnusega osastavat kaa:
- Simuna: ap̆pùD Ambla: (kap̆pì:) kap̆pìD; lah̆jàD [leh̀ma]; mit̆tùD; plik̆kàD, aBrà(s):aBrà:aBràD
tarvitatakse t tunnust kaa nigu Eesti kirjakeeles:
järgmiste sõnade tugevas astmes lõputa osastav on kaa omane suurele osale keskmurret:
- tut̀ra lat̀va kop̀ru ('vahtu') nap̀ra
lõpukao tõttu sulghäälikuga algava kaashääliku ühendiga lõppevaks ühesilbiliseks sõnaks koondunud tüvede ainsuse nimetava (sõnuti ka osastava ) käände asemel on hakatud Järvas, Viru maamurdes, osalt Palamuse, Kursi, Laiuse, Põltsamaa ja Pilistvere kihelkonnas tarvitama ainsuse omastavat nii et järgmiste sõnade ainsuse omastav, osastav ja nimetav kääne on täiesti ühesugused:
- loD́jà, aDrà, ne̮Drà, tuDrà (Rootsi: dudder 'tuder' Camelina), le̮Dvà, riDvà, kaBjà, naBrà, se̮Brà, liBlè
järgmiste sõnade tugevas astmes lõputa osastav on kaa omane suurele osale keskmurret:
- tut̀ra lat̀va kop̀ru ('vahtu') nap̀ra
mitmuse osastava käände lõpus olnud i+ta peaks tänaseks olema rõhuta silbi järel sulanud täiesti ühte tüvelõpu täishäälikuga. pea- ja kaasrõhu järele peaks olema jäänud iD.
täishäälikulise lõpuga osastav [10]
kahesilbilised i tüved [11]
mitmuse osastava käände lõpus olnud i+i+ta asemele oli jäänud ainult a (nagu Põhja-Eesti läänemurdes, idamurdes ja kuulu järgi lääne-vadja murrakutes [12]. J. Aaviku vaeva viljana asendati a tunnus hiljem e ja sid lõpuga [13])
ainult kohati kirderannikumurde naabruses on tüvetäishäälikule liitunud ita täiesti kadunud sarnastades mitmuse ja ainsuse osastava
laialt tarvitatakse kene, mine liiteid jäljendavat Zi tunnust. eriti lühikese esisilbiga sõnadel
kahesilbilised u tüved ja (kaasrõhuline) (n)ik liide [14]
mitmuse osastava käände lõpus olnud u+i+ta asemele on jäänud ainult a
ainult kohati keskmurde põhjarühmas on tüvetäishäälikule liitunud ita täiesti kadunud sarnastades mitmuse ja ainsuse osastava
laialt tarvitatakse kene, mine liiteid jäljendavat Zi tunnust. eriti lühikese esisilbiga sõnadel
kahesilbilised a tüved, mille esimene täishäälik on o või u [15]
mitmuse osastava käände lõpus olnud i-ta peaks tänaseks olema rõhuta silbi järel sulanud kokku tüve lõpu a-ga e-ks (eriti keskmurde ida ja lõunaosas)
kohati juhtub see teistegi sõnadega (eriti mulgi murde mõjul Kõpus ja Viljandis )
kohati on mitmuse tunnus i asendanud ülipika esisilbiga tüve lõpu a (eriti sõnades, mille esisilbis on ue või ui [*oe, *oi] )
kohati tarvitatakse kene, mine liiteid jäljendavat Zi tunnust. lühikese esisilbiga sõnades, mille esisilbis on o kuulukse see olema ainuõige
- oDàZi ("oDì" asemel peaks häälikuseaduslik olema "oZì") oZàZi (~ 'osi') Väike-Maarja: nuGàZi tuBàZi pu̮èGaZi pul̀maZi; Simuna: kor̀DaZi
kahesilbilised a tüved, mille esimene täishäälik pole o ega u [10]
mitmuse osastava käände lõpus olnud i-ta peaks tänaseks olema rõhuta silbi järel sulanud kokku tüve lõpu a-ga u-ks
- kalù kanù vanù jal̀Gu kar̀vu mar̀ju ar̀Gu naèlu aèGu siGù tîbu sõnù aùDu e̮ùnu; Viru-Jaagupi: aìZu ('ais'); Anna jm: aś̀su ('asi'); Rapla jm: vil̀́lu ('vili')
mõnes keskmurde murrakus juhtub seda teistegi (näiteks ä) tüvedega
astmevaheldus erineb keskmurde murrakuti. lääne ja edela pool näikse valdama tugev aste.
kohati tarvitatakse kene, mine liiteid jäljendavat Zi tunnust:
lõunapoolsete murrakute kolmesilbilisi (ne:)s tüvesid jäljendavat moodsat ZiD tunnust tarvitatakse eelkõige keskmurde äärtel
keskvõrde omadussõnad [16]
Viru maamurre tarvitab keskvõrde omadussõnadel tugevaastmelist (mBi) mitmuse osastavat kaa nigu kirderannikumurre :
kahesilbilised ä tüved [19]
mitmuse tunnus i on asendanud tüve lõpu ä
mõnes keskmurde murrakus jäljendatakse a tüvesid
- eìnu käìju leìBu seìnu; Anna: tümè ('tümasid')
kohati tarvitatakse kene, mine liiteid jäljendavat Zi tunnust.
lõunapoolsete murrakute kolmesilbilisi (ne:)s tüvesid jäljendavat moodsat ZiD tunnust tarvitatakse eelkõige keskmurde äärtel
kahesilbilised e tüved ja kaashäälikulised tüved [20]
mitmuse tunnus i on asendanud tüve lõpu e
kohati tarvitatakse kahesilbilisi i tüvesid jäljendavat a tunnust, eriti pika esisilbiga sõnadel
laialt tarvitatakse kene, mine liiteid jäljendavat Zi tunnust. eriti lühikese esisilbiga sõnadel, mille häälikuseaduslik kuju ühtib ainsuse nimetavaga - Viru maamurdes jm: käZì lüZì süZì; Jõelähtme maamurde ja Anna: anì
- anèZi je̮GèZi nimèZi reGèZi tulèZi; Väike-Maarja: suòleZi se̮r̀meZi kivìZi süZìZi; Kadrina: lü̮èZiD; Koeru: lüèZi; Ambla jm: lüZìZi eZìZi ('ette võetud tööriba [põllul]');
lõunapoolsete murrakute kolmesilbilisi (ne:)s tüvesid jäljendavat moodsat ZiD tunnust tarvitatakse eelkõige keskmurde äärtel
ainsuse omastavas käändes poolpika esisilbiga kahesilbilised ne: (*it)s tüved [17]
mitmuse osastava käände lõpus olnud i-ta peaks tänaseks olema rõhuta silbi järel sulanud kokku eelmise täishäälikuga nigu Lõuna-Eestis, kirderanniku murrakutes ja Põhja-Eesti idamurdes
Tallinn - Tartu joonest edela pool valdab lühikese esisilbiga kahesilbilisi tüvesid jäljendav a lõpp
ülipika esisilbiga või rohkem kui kolmesilbilised (kane, vane, lane, line, mine, ke)ne: (*it)s tüved [18]
mitmuse osastava käände lõpus olnud i on tüvelõpu täishääliku asemel peaaegu kogu keskmurdes
kohati on Viru maamurdes, Harju-Jaanis, Amblas, Järva-Jaanis, Kuusalu maamurdes, kirderannikumurdes, idamurdes, Võru murdes, Tartu murdes, Põhja-Tartumaal ja Põhja-Viljandimaal püsinud isegi s-i ees olnud täishäälik
kohati asendab s-i ees olnud täishäälikut pikk ī
kohati tarvitatakse sõnuti lühikese esisilbiga kahesilbilisi tüvesid jäljendavat a lõppu kaa
ülipika esisilbiga või rohkem kui kolmesilbilised (u)s: (*k)s tüved [18]
mitmuse osastava käände lõpus olnud i on tüvelõpu täishääliku asemel kogu keskmurdes
kohati on s-i ees olnud täishäälikust saanud lane, kene liiteid jäljendav kaksiktäishäälik
ülipika esisilbiga või rohkem kui kolmesilbilised (u/i)s: t tüved [18]
mitmuse osastava käände lõpus olnud i on tüvelõpu täishääliku asemel kogu keskmurdes
kohati on s-i ees olnud täishäälikust saanud lane, kene liiteid jäljendav kaksiktäishäälik
keskmurdes on valdav mitmuse osastava lõpp kene, mine liiteid jäljendav Zi. lõunapoolsete murrakute kolmesilbilisi (ne:)s tüvesid jäljendavat moodsat ZiD tunnust tarvitatakse eelkõige Põhja-Tartumaal ja Põhja-Viljandimaal [21] [13]
regilaulus võib sida tunnus liituda juba mitmuse i tõttu muutunud tüvetäishäälikule [22]:
- Väike-Maarja: "oh neid häida jalgusida, siledaida searisida"
poolpika esisilbiga kahesilbilised tüved [18]
tarvitatakse kene, mine liiteid jäljendavat Zi tunnust:
lühikese esisilbiga koondelised e(*h), e(*k), t tüved [18]
tarvitatakse kene, mine liiteid jäljendavat Zi tunnust:
keskmurdes on valdav mitmuse osastava lõpp kene, mine liiteid jäljendav Zi. lõunapoolsete murrakute kolmesilbilisi (ne:)s tüvesid jäljendavat moodsat ZiD tunnust tarvitatakse eelkõige Põhja-Tartumaal ja Põhja-Viljandimaal [21] [13] ja kohati keskmurde põhjarühma äärealadel:
- kahesilbilised e tüved ja kaashäälikulised tüved [20]
- kahesilbilised a tüved [10]
- kahesilbilised ä tüved [19]
- ühesilbilised pika esisilbiga tüved [8]
kohati on tunnuse i kadunud [23]
regilaulus võib sida tunnus liituda juba mitmuse i tõttu muutunud tüvetäishäälikule [22]:
- Väike-Maarja: "oh neid häida jalgusida, siledaida searisida"
17. s kirjakeeles si osastav peaaegu puudub ja sid osastavat leiab harva. 19. s teisel poolel levitavad sid osastavat E. Ahrens [24] ja K. A. Hermann [25] kuni keeleuuenduslased selle pidurdasid [10]. J. Aaviku vaeva viljana asendati siiski a tunnus kaa e ja sid lõpuga [13]. Hermanni soovitus "Eesti keelt õigesti ja puhtasti kõneleda" võib ollagi ZiD osastava jms kohusetundliku ületaotluse ajendiks Alutagusel, kirderannikumurdes, selle naabruses ning mujalgi.
ilmekas Zi tunnus oli muidugi otstarbekas juhul, kui oli tarvis lause mõtet täpsustada: "kas seal kivì oli?" ~ "neid kivì oli paĭlu" ~ "tuo kivì kua".
mitmuse osastava murdelist kirevust näitab A. Saareste 1955. a Uppsalas avaldatud väikese murdeatlase 90. kaart [26], kust paistab, et
- Simuna kihelkonna Vägeva poolses nurgas Emumäe ümbruses tarvitatud Zi lõppu pada, hani + võrk, haud, rist tüüpi sõnades ja veel a lõpulist kiva.
- Simuna kihelkonna muus osas tarvitatud pada, hani + võrk, haud, rist tüüpi sõnades Zi lõppu ja võrka, poissa, teisa tüüpi sõnades a lõppu kaa. (mu oma perepärimuse kohaselt räägiti nõnda Emumäelgi.)
- Viru-Jaagupi kihelkonna Oonurme poolses nurgas Roela ümbruses tarvitatud Zi lõppu ainult võrk, haud, rist tüüpi sõnades ja ZiD lõppu ainult pada, hani tüüpi sõnades.
- Viru-Jaagupi kihelkonna muus osas ja Väike-Maarja kihelkonnas tarvitatud pada, hani + võrk, haud, rist tüüpi sõnades nii Zi kui ZiD lõppu ja veel a lõpulisi võrka, poissa, teisa, kiva,
aga need 1915-54. a kodumaal ja pagulastelt kogutud keelendid võivad algupäraste murdeerinevuste lisaks kajastada juba koolihariduse ja linnakeele mõju.
iD kaashääliku järel [16]
kaashäälikule liitunud iD tunnus pole omane keskmurde põhjaosale (Harju, Järva, Viru, loode-Laiuse alale) vaid lõunaosale (Põhja-Tartumaale ja Põhja-Viljandimaale)
- Äksi: sūremiD (*sūre̮mpita); Kõpu: soèmiD (*sōje̮mpita)
kolmesilbilise ainsuse omastavaga i tüved [21]
häälikuseaduslikku iD tunnust kohtab kogu keskmurdes:
selline mitmuse osastav ühtib täiesti ainsuse osastava ja mitmuse nimetavaga. seepärast tarvitatakse kohati kene, mine liiteid jäljendavat Zi tunnust:
(ainsuse omastavas) ülipika esisilbiga i tüved [21]
häälikuseaduslikku iD tunnust kohtab kogu keskmurdes:
selline mitmuse osastav ühtib täiesti ainsuse osastava ja mitmuse nimetavaga. seepärast tarvitatakse kohati kene, mine liiteid jäljendavat Zi tunnust:
iD täishääliku järel [8]
häälikuseaduslik iD tunnus on omane kogu keskmurde põhjaosale (Harju, Järva, Viru, loode-Laiuse alale):
- pe̮rssaiD suappaiD kiǹDaiD lam̀BaiD am̀BaiD (*hampahita) ker̀veiD, Viru-Jaagupi: kjer̀veiD Simuna: tur̀BaiD
pika esisilbiga koondelised e(*h), e(*k), t tüved [27]
häälikuseaduslik iD tunnus on omane kogu keskmurde põhjaosale (Harju, Järva, Viru, loode-Laiuse alale):
- er̀neiD ( Kadrina, Harju-Jaani jm: er̀niD) uòneiD (*hōne̮ita) paìZeiD (*paìZe̮ɣita) rîDeiD me̮t̀teiD
e(*Da) liide [27]
häälikuseaduslik iD tunnus on omane kogu keskmurde põhjaosale (Harju, Järva, Viru, loode-Laiuse alale):
- aìGeiD (*haike̮δita) ke̮r̀GeiD
häälikuseaduslik iD tunnus on omane kogu keskmurde põhjaosale (Harju, Järva, Viru, loode-Laiuse alale):
- juònuiD e̮h̀tuiD sur̀nuiD (*surnuδita)
kolme ja enamasilbilised tüved [16]
häälikuseaduslik iD tunnus on omane kogu keskmurde põhjaosale (Harju, Järva, Viru, loode-Laiuse alale), aga liitub koondelisi sõnu jäljendades täishäälikule:
- jut̆tuk̆kaiD laBìDaiD maDàlaiD (*matalita) saDàmaiD e̮n̆net̆tumaiD lut̆́tik̆kaiD maGùZaiD liBèDaiD piĕnemaiD e̮p̆pet̆tajaiD; Järva-Madise: kol̆manDaiD; Ambla: vek̆kemaiD ('väiksemaid')
Viru maamurre tarvitab keskvõrde omadussõnadel tugevaastmelist (mBi) mitmuse osastavat kaa nigu kirderannikumurre :
häälikuseaduslik iD tunnus on omane kogu keskmurdele, aga keskmurde põhjaosas (Harju, Järva, loode-Laiuse alal) ja eriti Viru maamurdes liitub koondelisi sõnu jäljendades täishäälikule:
ülipika esisilbiga või rohkem kui kahesilbilised ne: (*it)s tüved [21]
häälikuseaduslik iD tunnus on omane kogu keskmurdele, aga keskmurde põhjaosas (Harju, Järva, loode-Laiuse alal) ja eriti Viru maamurdes liitub koondelisi sõnu jäljendades täishäälikule:
- luìZeiD puìZeiD tah̆maZeiD; Juuru: kar̆jatseiD
(ainsuse omastavas) ülipika esisilbiga tüved [16]
häälikuseaduslik iD tunnus on omane kogu keskmurde põhjaosale (Harju, Järva, Viru, loode-Laiuse alale), aga liitub koondelisi sõnu jäljendades täishäälikule:
(re, le, ne, m)e tüved [28]
häälikuseaduslik iD tunnus on omane kogu keskmurde põhjaosale (Harju, Järva, Viru, loode-Laiuse alale), aga liitub koondelisi sõnu jäljendades täishäälikule:
kaashäälikule liitunud iD tunnust võib keskmurde põhjaosas kuulda praegugi:
kolmesilbilised ja (ainsuse omastavas) ülipika esisilbiga u tüved [28]
häälikuseaduslik iD tunnus on omane kogu keskmurde põhjaosale (Harju, Järva, Viru, loode-Laiuse alale), aga liitub koondelisi sõnu jäljendades täishäälikule:
ühesilbilised ülipika esisilbiga tüved [8]
lühenenud täishäälikule liitunud iD tunnus on omane kogu keskmurdele:
kohati tarvitatakse lõunapoolsete murrakute kolmesilbilisi (ne:)s tüvesid jäljendavat moodsat ZiD tunnust:
kohati tarvitatakse kene, mine liiteid jäljendavat Zi tunnust(, kuigi pearõhu järel võiks D olla püsinud):
s tüvesid jäljendav Zi / ZiD tunnus on valdav pika ī, ǖ ja kaksiktäishääliku järel, kus häälikuseaduslik mitmuse osastav muidu ühtiks ainsuse osastavaga (täìD - *täi+ta ~ *täi+i+ta) nagu on ainuõigena leida veel 1693. a Hornungi keeleõpetuses [29]. mõlemad võimalused esinevad 1780. a Hupeli keeleõpetuses [30] . see põhjus võis algatada Zi(D) liite leviku mujalegi (18.-19. saj jooksul).
viited ja märkused
- 1.0 1.1 1.2 1.3 1.4 1.5 1.6 1.7 1.8 M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 205
- 2.0 2.1 2.2 M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 211
- 3.0 3.1 3.2 3.3 3.4 3.5 3.6 M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 206
- 4.0 4.1 4.2 M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 209
- 5.0 5.1 5.2 5.3 M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 208
- ↑ Anführung zu der Esthnischen Sprach, auff Wolgemeinten Rath, und Bittliches Ersuchen, publiciret von M. HENRICO Stahlen. Revall, Druckts Chr. Reusner der älter, in Verlegung des Authoris. M.DC.XXXVII. 33
- 7.0 7.1 7.2 7.3 7.4 M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 210
- 8.0 8.1 8.2 8.3 8.4 M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 212
- ↑ M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 52
- 10.0 10.1 10.2 10.3 10.4 10.5 M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 219
- ↑ Mari Must, Aili Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk. 224
- ↑ Mari Must, Aili Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk. 227
- 13.0 13.1 13.2 13.3 13.4 13.5 13.6 Mari Must, Aili Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk. 228
- ↑ Mari Must, Aili Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk. 225
- ↑ Mari Must, Aili Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk. 221
- 16.0 16.1 16.2 16.3 16.4 M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 214
- 17.0 17.1 17.2 17.3 17.4 M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 217
- 18.0 18.1 18.2 18.3 18.4 18.5 Mari Must, Aili Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk. 218
- 19.0 19.1 Mari Must, Aili Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk. 222
- 20.0 20.1 Mari Must, Aili Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk. 223
- 21.0 21.1 21.2 21.3 21.4 21.5 M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 216
- 22.0 22.1 M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 220
- ↑ M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 179
- ↑ Eduard Ahrens "Eesti keele Tallinna murde grammatika"
- ↑ "Eesti keele Grammatik : koolide ja iseõppimise tarwis kõikidele, kes Eesti keelt õigesti ja puhtasti kõnelema ja kirjutama ning sügawamalt tundma ja uurima tahawad õppida" / kirja pannud Dr. K. A. Hermann
- ↑ "Petit atlas des parlers estoniens = Väike eesti murdeatlas" / Andrus Saareste lk 69
- 27.0 27.1 27.2 27.3 M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 213
- 28.0 28.1 M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 215
- ↑ Grammatica Esthonica, brevi, Perspicua tamen methodo ad Dialectum Revaliensem / ed. a Johanne Hornung 55
- ↑ Ehstnische Sprachlehre für beide Hauptdialekte, den revalschen und dörptschen, nebst einem vollständigen Wörterbuch / von August Wilhelm Hupel 13
PandiVere kèeleÕpetuse sisuKord on siin. PandiVere lugemiku sisuKord on siin. PandiVere h̀ä̀ä̀ldamist selgitame siin.