Tuesday, May 11, 2010

PandiVere seesütlev kääne

seesütlev kääne [1]

ainsus

ainsuse seesütleva käände lõpus olnud liittunnusest ssa (< *sna) on tänaseks saanud Z ehk s



tüvi

seesütleva käände lõpp liitub täishäälikule



astmevaheldus

Viru maamurde (ja teiste keskmurde idamurrakute) seesütleva käände aste on vastupidine ainsuse nimetavale ja osastavale [2][3]

  • Simuna: me̮ĭZàs seĭlàs ve̮Zastik̆kus pē̮Zastik̆kus un̆́nik̆kus; Viru-Jaagupi: nuărès pe̮l̆vès; ul̆Gàs tar̆vìs raìZmik̆kus; Väike-Maarja: tar̀́vìs in̆nàs lānès puèZ ve̮Zastik̆kus


tugev aste

mõne lühikese esisilbiga kahesilbilise sõna (naGì, piGì, mäDà, nuDì, oDà, säDè, täDì, uDù, äDà, mōDìD, käBì, naBà, riBà, vaBà ) tugev aste on pea igast käändest välja tõrjunud nõrga astme [4]

see ei ühti aga sageli eesti keele normiga D (<*t) vaheldumatus ühendab Viru maamurrakuid idamurdega, kus see on reegel.

läänepäraseid tugevaastmelisi määrsõnu võib leida (ilmselt Eesti kirjakeele mõjul) pea kogu keskmurdest. mõnel juhul võib olla tegu vana i-mitmuse sisseütlevaga

  • kogu keskmurdes (Viru maamurdes kaa): kül̆́lès ~ küĺ̀Ges; näl̆́làs ~ näĺ̀Gas; Viru-Jaagupi: rāGus pûD; kik̀kis ke̮r̆vàD; puń̀nis sil̆màD; Simuna: mul̀D on paŋkkas; pe̮l̀D on vir̀nas ('umbrohus'); luòm oli kir̀Ges ('janus'); naD on ninaviŋ̀Gus; lońttis ke̮r̀vaDeGa; ah̀vis plik̆kà; sar̀jas pià; taŋ̀Gus siGà; sil̆màD aukkus; jûk̀seD salkkus; [2]


tüvetäishääliku kadu s-lõpulise kaashäälikuühendi ja s-algulise liite vahelt [5]

selline lühenemine võib tõesti pärineda kiirkõnest, aga olen ise kuulnud mõnda Paasvere meest järjekindlalt nõnda rääkima

  • met̆sàs(t) ~ met̀s(t); Simuna: ot̆sàs(t) ~ ot̀s(t); Väike-Maarja: [vik̆kat̀ piD́ì ias̀t] ot̀s [olema]


mitmus [3]

Z ehk s tunnus liitub mitmuse omastavale kogu keskmurdes

  • Viru-Jaagupi: lûDes met̀saDes laDemet̆tes Väike-Maarja: mâDes ~ muăDès; aDràDes maDalamat̆tes; sièmnet̆tes ~ siĕmenDes Simuna: peZàDes me̮ĭZaDes vanemat̆tes


i-mitmus

vanem i-mitmuse seesütlev esineb enamasti määrsõnana

Viru maamurde (ja teiste keskmurde idamurrakute) seesütleva käände aste on vastupidine ainsuse nimetavale ja osastavale [2][3]

  • Simuna: mis̄ sīn jäl̀le jalùs on̄; kumìn ke̮r̆vùs; pis̀teD rin̆nùs; [hobune on] raùZ ('rautatud'); Viru-Jaagupi: [tuleDuk̆kiD] am̀Bus; Jõelähtme maamurde: [siga on] le̮ùZ; Põltsamaa: pûD on lehìs; Kolga-Jaani: [käìB] ke̮ĕGis paĕGùs; pal̆́lis suk̆kìs; Järva-Jaani: minù pǟvìs ('minu eluajal'); [eGà temà ei ole kā ker̀GeD elù näiǹD] inìmeZe päĭvìs ('täiskasvanuna'); Jüri: [käìb] lam̀Bus ('lambakarjas'); Kadrina: lap̀s ei seĭZà puìZ eGa maìZ; oleme pahùs ('tülis')

tugeva-astmelist mitmuse seesütlevat kohtab rohkem keskmurde läänemurrakutes (ja vadja murretes) kui Viru maamurrakutes



viited ja märkused

  1. M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 238
  2. 2.0 2.1 2.2 M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 240
  3. 3.0 3.1 3.2 M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 241
  4. M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 239
  5. M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 180
PandiVere kèeleÕpetuse sisuKord on siin.
PandiVere lugemiku sisuKord on siin.
PandiVere h̀ä̀ä̀ldamist selgitame siin.


PandiVere sisseütlev kääne

sisseütlev kääne [1]

ainsus

ainsuse sisseütleva käände lõpus olnud liittunnus hen (< *s+n) peaks tänaseks olema rõhuta täishääliku järelt kadunud. pearõhulise täishääliku järele peaks olema jäänud he (ha, hu ...). sageli tarvitatakse (k)s tüvesid jäljendavat s̆se tunnust või s[i]: t (lt, nt, rt) tüvesid jäljendavat De tunnust

  1. tüvi:
    1. hen (< *s+n) lõpp liitus täishäälikule
    2. s̆se lõpp liitub täishäälikule
    3. De lõpp liitub kaasshäälikule
  2. astmevaheldus:
    1. lõputa sisseütleva aste on alati tugev
    2. De sisseütleva aste on alati tugev
    3. s̆se sisseütleva aste on vastupidine ainsuse nimetavale ja osastavale

(k)s tüvesid jäljendavat s̆se tunnust tarvitatakse häälikuseadusliku kujuga kõrvuti kaa. sel juhul käitub vanem häälikuseaduslik kuju pigem ülekantud tähendusega määrsõna kui otseses sisseütlevas tähenduses käändena [2]

  • Pilistvere: nuGà kukkus mahà; Viljandi: tûl âs peZu mahà ~ lü̮̂ kep̄ mâsse
  • Türi: le̮ik̆kaZin nuàGa kä̂sse ~ pańìn kiǹDaD kät̀te; Simuna: le̮ŋ̀g läk̀s saś̀i ~ [poiss] läk̀s saZis̆se = saZi sis̀se ('põhku, pahna sisse')
  • Suure-Jaani: naèl torkkas jalas̆se ~ te̮m̀ma sāBàs jal̀Ga

Kesk-Eesti regilaulus on õige tavaline kirderannikumurdes ja idamurde Kodavere murrakus esinenud (i)je lõpp, mis pärineb samast hen tunnusest (*sülehen > *sülehe / *süleje) [3]

  • Väike-Maarja: puud pikad lähvad pinuje, halud riitaje asuvad (ER I 45); Viru-Jaagupi: läksin vööni vedeje, kaelani kala kuduje, elmeni Ema jõgeje (ER II 1472); Simuna: tehke tuli toomingaie, lööge leeri lepikuie, kandke Kaie kaasikuie, Anne harva haavikuie (ER II 2320)

regilaul võib tarvitada je tunnust lõputa sisseütleva asemel (soovitavalt 8 silbilise) värsi silbiarvu kohendamiseks: halud riitaje asuvad. eriti sageli liitub je tunnus lühikese esisilbiga kahesilbilistele tüvedele [vedeje], harvem kaasrõhule (kolmesilbilisele [toomingaie] või ülipika esisilbiga [riitaje]) ja koonde eelsele tüvekujule [rahva'aie] [4] .

je lõpp võib liituda teiste sisseütleva vormide otsa [5]

(i)je lõpulist sisseütlevat on leitud veel Kuusalu keskmurdelisest Kolgakülast: kuhùje; Kadrina Palmse murrakust: maGùje; kuòje ('koju')


lõpu kaotanud sisseütlev [2]

ainsuse omastavas käändes poolpika esisilbiga kahesilbilised ne: (*it)s tüved [6]

häälikuseaduslikult tuletatavat kuju (*teisehen > teisse) kohtab kohati Lõuna-Eestis

Põhja-Eesti keskmurdes valitseb idamurdega sarnane

s[i]: t (lt, nt, rt) tüved [7]

kogu keskmurdes on ainsuse sisseütleva käände lõpus olnud liittunnus hen (< *s+n) rõhuta täishääliku järelt kadunud.

pika esisilbiga (kahesilbilise omastavaga) täishääliktüved [8]

kogu keskmurdes valitseb tugevaastmeline ainsuse osastava sarnane lõputa sisseütlev

kohati ja sõnuti tarvitatakse (k)s tüvesid jäljendavat s̆se tunnust rõhutamaks sisseütlevat tähendust

  • riǹDa ~ rin̆nas̆se
(n)ik liide [9]

k peaks olema kaasrõhu (kolmesilbilise või ülipika esisilbiga tüve) järel ülipikk ja rõhutu silbi järel poolpikk

lühikese esisilbiga (kahesilbilise omastavaga) täishääliktüved [2]

kogu keskmurdes (nigu lääne ja idamurdes ) on lühikeste täishäälikute vaheline kaashäälik (eriti G, B, D) kaksistunud, kui järgnevate silpide vahelt on kadunud h

  • Simuna jm: [panè ahì] küt̀te (*kütehen); je̮k̀ke lak̀ke lik̀ku mäk̀ke tup̀pa se̮t̀ta vet̀te sül̀le kok̀ku sek̀ka ap̀pi et̀te kät̀te sas̀́si sis̀se

kohati ja sõnuti tarvitatakse (k)s tüvesid jäljendavat s̆se tunnust, aga harva ülalloetletud sõnadel

  • keskmurdes tavaliselt: vausse lat̀tu kot̀ta ~ ko ̨ eas̆se rap̀pa Väike-Maarja jm: se̮jas̆se rek̀ke vak̀ku kôsse ravas̆se ; Viru-Jaagupi jm: [suk̆kaD lähävaD] loDus̆se ('lonti, ripakile') muDas̆se uDus̆se pat̀ta ~ pa ̨ eas̆se riDas̆se äDas̆se kuBus̆se raBas̆se ; Simuna: näk̀ku pa ̨ eas̆se ravas̆se; Kolga-Jaani: [paneme] lit̀tu; Kadrina: liDus̆se

(k)s tüvesid jäljendav s̆se tunnus on põhjarühmas (Harjus, Järvas ja Viru maamurdes) valdav tüvedel, mille sisekaashäälik pole G, B, D (Põhja-Tartumaal ja Põhja-Viljandimaal leiab nendel kaa lõputa sisseütlevat nigu Lõuna-Eestis, kus kaksistuvad igasugused kaashäälikud)

  • keskmurdes tavaliselt: majas̆se külas̆se talus̆se ninas̆se peZas̆se ve̮Zas̆se kivis̆se; [läk̆siD] tülis̆se Juuru: [kah̀te] arus̆se; Viru-Jaagupi: tül̀́li


s̆se lõpuline [10]

kogu keskmurdes (eriti Harjumaal) tarvitatakse sõnuti (k)s tüvesid (küZimusse < *küsümüksehen) jäljendavat s̆se tunnust nigu Eesti kirjakeel lubab iga sõna puhul [9] .

keskmurdest tungis see idamurdesse ja levis kirderannikumurde läänerühmas.

Ze, s̀ ja s lõpulise sisseütleva kõrval leiab teda ka Põhja-Eesti läänemurdes, tüübiti ja paiguti saarte ning mulgi murdes ja lausa Soome-edelamurretes.

selle tunnuse tekkeks ehk levikuks võis anda tuge veel

  • järgneva hen (< *s+n) liite alguse h kadumise järel kaksistunud s
    • *sisehen > sis̀se
  • kaasrõhulised (kane, vane, lane, line, mine, ke)ne: (*it)s liited
    • iGaves̆se ris̆tilis̆se ja eriti lühike: lühikes̆se , kus nimetava käändega võrreldes jääbki mulje, et s̆se on sisseütleva käände lõpp
  • oletatav koondeliste tüvede kahekordne tunnus
    • *taivahase̮he̮n > taèvas̆se
  • väliskohakäänete eeskuju
    • -l, -lt, -lle > -s, -st, -s̆se
e(*h), e(*k), t, s(:*h) jt koondelised tüved [10]

kogu keskmurdes (eriti Harjumaal) tarvitatakse (k)s tüvesid jäljendavat s̆se tunnust nigu Eesti kirjakeeles

Viru maamurdes (Põhja-Tartumaal, vähem Lõuna-Järvamaal ja Põhja-Viljandimaal) leiab veel lõputa sisseütlevat (nigu on tavaline kirderanniku ja idamurdes)

kolmesilbilised või (ainsuse omastavas käändes) ülipika esisilbiga (e)*m >*n jt tüved [11]

kogu keskmurdes (eriti Harjumaal) tarvitatakse (k)s tüvesid jäljendavat s̆se tunnust nigu Eesti kirjakeeles

kohati leiab veel lõputa sisseütlevat

poolpika esisilbiga kahesilbilised tüved [12]

kogu keskmurdes tarvitatakse (k)s tüvesid jäljendavat s̆se tunnust nigu Eesti kirjakeeles, kuigi mul pole võtta murdenäiteid

  • aut̆tus̆se


De lõpuline [13]

pika esisilbiga (kahesilbilise omastavaga) kaashääliktüved [7]

Viru maamurdes ja idapoolses Järvas esineb helilise hääliku järel (ainsuse osastava või s[i]: t (lt, nt, rt) tüvede ehk ke̮r̀De tüüpi sõnade järgi tuletatud) De tunnus (nigu Lõuna-Eestis). De lõpp kinnistus neile sõnadele Eesti kirjakeeles 1930. aastail. see hõlbustab kirjutistes eristada ülipikka sisseütlevat käänet poolpikast omastavast, sest välteid ju kirjas ei tähistata.

lühikese esisilbiga (kahesilbilise omastavaga) kaashääliktüved [13]

Viru maamurdes (ja Järvas) leiab (vist Eesti kirjakeele mõjul) kohati lõputa sisseütlevat (nigu Lõuna-Eestis, Põhja-Viljandimaal ja Põhja-Tartumaal: tul̀le < *tulehen )

Viru maamurdes, idapoolses Järvas ja mõnes Harju murrakus tarvitatakse (ainsuse osastava või s[i]: t (lt, nt, rt) tüvede ehk ke̮r̀De tüüpi sõnade järgi tuletatud) De tunnust. (k)s tüvesid jäljendav s̆se tunnus on valdav Harjus

ainsuse osastava sarnast Järva-Madise me̮ǹDa (me̮nes̆se) tarvitab veel Eesti kirjakeel


h(e) lõpuline [1]

ühesilbilised tüved [1]

kogu keskmurdes liitub lühenenud täishäälikule h, millele järgnenud e on asendunud tüvelõpu täishäälikuga :

regilaulus võib sellisele sisseütlevale liituda veel je lõpp, mis pärineb samast hen tunnusest (*sülehen > *sülehe / *süleje) [5]

kohati ja sõnuti tarvitatakse (k)s tüvesid jäljendavat s̆se tunnust:

(k)s tüvesid jäljendav s̆se tunnus peaks olema valdav pika ī, ǖ ja kaksiktäishääliku järel, kuigi mul pole võtta murdenäiteid

  • täisse koisse püisse pîsse


mitmus [3]

(k)s tüvesid jäljendav s̆se tunnus liitub mitmuse omastavale kogu keskmurdes

  • mäGèDes̆se Väike-Maarja: māDes̆se ~ muăDes̆se raìZmik̀kuDes̆se

mõned murdekogujad on sõnuti märkinud mitmuse sisseütlevas pikenenud s-i, aga seda võib esineda tugeva kaasrõhu järel ainsuses kaa

vanem mitmuse osastava sarnane mitmuse sisseütlev esineb enamasti määrsõnana

  • Simuna: ä̂ jä̂ jal̀Gu (< *jalkohe̮n < *jalkoihe̮n ); Viru-Jaagupi: [läk̀s] lam̀Bu ('lambakarja'); Anna: är̀Gi ('härjakarja'); Kose: jä̂nD vêl sep̆paGa ve̮l̀Gu; Juuru: sê laZèB aBème nî pik̆kaks kas̀vaDa, et lähä̀B pe̮l̀́vi juBa; Keila: le̮ì riǹDu valù; Paide: eìn kas̀vas kohè riǹDu; Kursi: ve̮t̆tavaD omà küìZi; Kõpu: vah̀tis mul̆lè ot̆sè sil̀́mi; Kolga-Jaani: koś̀tis ke̮r̀vu; [kuì vezì] pe̮l̀́vi tulèB; ärä en̆nast mu sil̀́mi an̆nà;

(k)s sisseütleva jäljendavat s̆se tunnust tarvitatakse häälikuseadusliku kujuga kõrvuti. sel juhul käitub vanem häälikuseaduslik kuju pigem ülekantud tähendusega määrsõna kui otseses sisseütlevas tähenduses käändena [2]

  • Põltsamaa: [läk̀s] reBaZe raùDaDes̆se ~ [mees] paǹ́Di raùDu

viited ja märkused

  1. 1.0 1.1 1.2 M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 229
  2. 2.0 2.1 2.2 2.3 M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 230
  3. 3.0 3.1 M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 237
  4. Eesti vanade rahvalaulude keel / Juhan Peegel 2006 lk 72
  5. 5.0 5.1 Eesti vanade rahvalaulude keel / Juhan Peegel 2006 lk 74
  6. M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 217
  7. 7.0 7.1 M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 232
  8. M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 233
  9. 9.0 9.1 M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 236
  10. 10.0 10.1 M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 234
  11. M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 235
  12. M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 218
  13. 13.0 13.1 M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 231
PandiVere kèeleÕpetuse sisuKord on siin.
PandiVere lugemiku sisuKord on siin.
PandiVere h̀ä̀ä̀ldamist selgitame siin.


Sunday, May 9, 2010

PandiVere osastav kääne

osastav kääne [1]

ainsus

ainsuse osastava käände lõpus olnud ta peaks tänaseks olema rõhuta silbi järelt kadunud. pea- ja kaasrõhu ning kaashääliku järele peaks olema jäänud D (helitu hääliku järele t).

  • astmevaheldus: ainsuse osastava aste on vastupidine ainsuse omastavale ja mitmuse nimetavale

jal̀Ga:jalà, kaŋ̆Gàst:kaŋ̀Ga


Da lõpuline [1]

ühesilbilised lühikese esisilbiga tüved [1]

Da tunnus on omane kogu keskmurdele:

  • keDà miDà seDà teDà
lühikese esisilbiga (kahesilbilise omastavaga) kaashääliktüved [1]

( Kose, Harju-Jaani, Järva-Jaani, Palamuse, Laiuse, idamurde ja Võru murde) me̮ǹD asemel tarvitatakse kahekordse tunnusega me̮ǹDa (*montaδa) kogu keskmurdes

kahesilbilised lühikese esisilbiga tüved [2]

Viru maamurdes (Põhja-Tartumaal, Alutaga, Vadjamaal, kirderanniku ja idamurdes ning laialdaselt rahvalauludes) tarvitatakse veel Da tunnusega osastavat:

lõputa osastav on omane kogu keskmurdele:

  • iZà kiZà külà onù talù tuBà kivì tädì mäGè vaGù vanà e̮Dè


D lõpuline [1]

lühikese esisilbiga (kahesilbilise omastavaga) kaashääliktüved [1]

D tunnus on omane kogu keskmurdele:

  • luǹD tul̀D uǹD mer̀D ver̀D

( Kose, Harju-Jaani, Järva-Jaani, Palamuse, Laiuse, idamurde ja Võru murde) me̮ǹD asemel tarvitatakse kahekordse tunnusega me̮ǹDa (*montaδa) kogu keskmurdes

ühesilbilised pika esisilbiga tüved [1]

mitmuse nimetava sarnane D tunnusega osastav on omane kogu keskmurdele:

  • koìD muàD sûD tieD
mitmesilbilised ülipika esisilbiga tüved [1]

mitmuse nimetava sarnane D tunnusega osastav on omane kogu keskmurdele (ka saarte, lääne ja idamurdele):

  • leìGeD [vet̄], e̮h̀taD
mitmesilbilised poolpika esisilbiga tüved [2]

tarvitatakse mitmuse nimetava sarnast D tunnusega osastavat:

  • Simuna: ap̆pùD Ambla: (kap̆pì:) kap̆pìD; lah̆jàD [leh̀ma]; mit̆tùD; plik̆kàD, aBrà(s):aBrà:aBràD

tarvitatakse t tunnust kaa nigu Eesti kirjakeeles:

astmevahelduseta lõputa osastav on omane suuremale osale keskmurret:

  • loD́jà, aDrà, ne̮Drà, tuDrà (Rootsi: dudder 'tuder' Camelina), le̮Dvà, riDvà, kaBjà, naBrà, se̮Brà, liBlè

järgmiste sõnade tugevas astmes lõputa osastav on kaa omane suurele osale keskmurret:

  • tut̀ra lat̀va kop̀ru ('vahtu') nap̀ra
kolme ja enamasilbilised tüved [1]

mitmuse nimetava sarnane D tunnusega osastav on omane kogu keskmurdele (ka saarte, lääne ja idamurdele):

  • se̮rèDaD, [tańZit̆ti] virù maGèDaD
mitmesilbilised sisekaoga la, li, na, ra, ri, ru (laen)tüved [3]

murrakuti ja sõnuti tarvitatakse veel mitmuse nimetava sarnast D tunnusega osastavat:

  • vah̀traD läh̀kriD Ambla: küh̀vliD

aga t tunnus on D asemel omasem kogu keskmurdele:

  • piĕnart̀ suk̀kurt̀ kors̆tent̀ (ÕS 1999) Rakvere: pas̆selt̀
(*i)s:(*i)sa liide [4]

tarvitatakse mitmuse nimetava sarnast D tunnusega osastavat:

  • ar̀msaD kûlZaD re̮èmZaD täh̀tsaD ilùZaD maGùZaD

t tunnus on omasem läänepoolsele keskmurdele:


t lõpuline [3]

s[i]: t (lt, nt, rt) tüved [5]
  • kät̄ , part̀ vart̀ kânt̀ (*kantta)
koondelised e(*h), e(*k), t tüved [5]

murrakuti ja sõnuti tarvitatakse veel mitmuse nimetava sarnast D tunnusega osastavat:

i: e tüved [5]

murrakuti ja sõnuti tarvitatakse t tunnusega osastavat kaa:

  • Väike-Maarjas (Järvas, Põhja-Tartumaal jm, aga harva Virumaal): (pil̆vè:) pil̆vet̀
(e)*m >*n tüved [5]
  • aBet̀ aZet̀ siĕmet̀ ve̮t̆́tit̀ süDanLaiuse: poăZet̀ (MuinasVene: pasmo 'pasmas')
pika esisilbiga (kahesilbilise omastavaga) kaashääliktüved [3]

t tunnus on D asemel omane kogu keskmurdele:

  • sûrt̀ (*sūrta) kielt̀ (*kēltä) lient̀ siart̀
mitmesilbilised sisekaoga l, n, r tüved [3]

t tunnus on D asemel omane kogu keskmurdele:

  • kan̆nelt̀
mitmesilbilised sisekaoga la, li, na, ra, ri, ru (laen)tüved [3]

t tunnus on D asemel omane kogu keskmurdele:

  • piĕnart̀ suk̀kurt̀ kors̆tent̀ (ÕS 1999) Rakvere: pas̆selt̀

murrakuti ja sõnuti tarvitatakse veel mitmuse nimetava sarnast D tunnusega osastavat:

  • vah̀traD läh̀kriD Ambla: küh̀vliD
järgarvud [4]

t tunnus on omane kogu keskmurdele:

  • kol̆mat̀ [kor̀Da], kūwet̀ vījet̀ Harju-Jaani: ühiksa nel̆́lat̆te ('kolmkümmend üheksa'); Stahl 1637 [6]: kadixa kolmat ('kakskümmend kaheksa')

uuemal ajal tarvitatakse veel mitmuse nimetava sarnast D tunnusega osastavat:

ne:(*it)s liide [4]

t tunnus on omane kogu keskmurdele:

  • nais̀t punast vaes̀t inimest uos̀t ('hobust') luis̀t

liite alguse i on murrakuti püsinud nigu kirderanniku ja idamurdes:

koondelised s(:*h) tüved [7]

t tunnus on omane kogu keskmurdele:

murrakuti tarvitatakse ruk̆kist asemel mitmuse nimetava sarnast D tunnusega osastavat:

kolmesilbilised (kk)as tuletised [7]

st lõppuline s(:*h) tüvesid jäljendav osastav on omane kogu keskmurde põhjarühmale (Harju, Järva ja Viru maamurdele, vähem Põhja-Viljandimaale) ja läänemurdele:

Viru maamurdes (ja mujal keskmurde idaosas) tarvitatakse veel mitmuse nimetava sarnast D tunnusega osastavat:

s: ks tüved [7]

t tunnus on omane kogu keskmurdele:

  • jänest kat̆tust mat̆tust orast ne̮es̀t ('nõgest')
(u/i)s: t tüved [7]

st lõppuline s: ks tüvesid jäljendav osastav on omane kogu keskmurdele:

  • uh̀kust ulak̆kust e̮ìGust jul̀Gust kaŋ̀Gust kuèrust pahanDust ter̆vist, Viru-Jaagupi: ter̀vist

väga harva kuuleb kunagist t tunnusega osastavat:


lõpu kaotanud osastav [3]

keskvõrde omadussõnad [3]

Viru maamurre tarvitab tugevaastmelist (mBa) osastavat nigu kirderannikumurre :

  • je̮ukkamBa [mies̀t], rik̀kamBa maDalamBa tumeDamBa vanemBa tohut̆tumBa iluZamBa
kahesilbilised ülipika esisilbiga tüved [8]

tugevas astmes lõputa osastav on omane kogu keskmurdele:

  • tal̀ve temppu kur̀Ge varssa
kahesilbilised lühikese esisilbiga tüved [7]

lõputa osastav on omane kogu keskmurdele:

  • iZà kiZà külà onù talù tuBà kivì tädì mäGè vaGù vanà e̮Dè

Viru maamurdes (Põhja-Tartumaal, Alutaga, Vadjamaal, kirderanniku ja idamurdes ning laialdaselt rahvalauludes) tarvitatakse veel Da tunnusega osastavat:

mitmesilbilised poolpika esisilbiga tüved [2]

astmevahelduseta lõputa osastav on omane suuremale osale keskmurret:

  • loD́jà, aDrà, ne̮Drà, tuDrà (Rootsi: dudder 'tuder' Camelina), le̮Dvà, riDvà, kaBjà, naBrà, se̮Brà, liBlè

tarvitatakse mitmuse nimetava sarnast D tunnusega osastavat kaa:

  • Simuna: ap̆pùD Ambla: (kap̆pì:) kap̆pìD; lah̆jàD [leh̀ma]; mit̆tùD; plik̆kàD, aBrà(s):aBrà:aBràD

tarvitatakse t tunnust kaa nigu Eesti kirjakeeles:

järgmiste sõnade tugevas astmes lõputa osastav on kaa omane suurele osale keskmurret:

  • tut̀ra lat̀va kop̀ru ('vahtu') nap̀ra


omastavaline osastav [9]

lõpukao tõttu sulghäälikuga algava kaashääliku ühendiga lõppevaks ühesilbiliseks sõnaks koondunud tüvede ainsuse nimetava (sõnuti ka osastava ) käände asemel on hakatud Järvas, Viru maamurdes, osalt Palamuse, Kursi, Laiuse, Põltsamaa ja Pilistvere kihelkonnas tarvitama ainsuse omastavat nii et järgmiste sõnade ainsuse omastav, osastav ja nimetav kääne on täiesti ühesugused:

  • loD́jà, aDrà, ne̮Drà, tuDrà (Rootsi: dudder 'tuder' Camelina), le̮Dvà, riDvà, kaBjà, naBrà, se̮Brà, liBlè

järgmiste sõnade tugevas astmes lõputa osastav on kaa omane suurele osale keskmurret:

  • tut̀ra lat̀va kop̀ru ('vahtu') nap̀ra


mitmus [8]

mitmuse osastava käände lõpus olnud i+ta peaks tänaseks olema rõhuta silbi järel sulanud täiesti ühte tüvelõpu täishäälikuga. pea- ja kaasrõhu järele peaks olema jäänud iD.


täishäälikulise lõpuga osastav [10]

kahesilbilised i tüved [11]

mitmuse osastava käände lõpus olnud i+i+ta asemele oli jäänud ainult a (nagu Põhja-Eesti läänemurdes, idamurdes ja kuulu järgi lääne-vadja murrakutes [12]. J. Aaviku vaeva viljana asendati a tunnus hiljem e ja sid lõpuga [13])

ainult kohati kirderannikumurde naabruses on tüvetäishäälikule liitunud ita täiesti kadunud sarnastades mitmuse ja ainsuse osastava

laialt tarvitatakse kene, mine liiteid jäljendavat Zi tunnust. eriti lühikese esisilbiga sõnadel

kahesilbilised u tüved ja (kaasrõhuline) (n)ik liide [14]

mitmuse osastava käände lõpus olnud u+i+ta asemele on jäänud ainult a

ainult kohati keskmurde põhjarühmas on tüvetäishäälikule liitunud ita täiesti kadunud sarnastades mitmuse ja ainsuse osastava

laialt tarvitatakse kene, mine liiteid jäljendavat Zi tunnust. eriti lühikese esisilbiga sõnadel

kahesilbilised a tüved, mille esimene täishäälik on o või u [15]

mitmuse osastava käände lõpus olnud i-ta peaks tänaseks olema rõhuta silbi järel sulanud kokku tüve lõpu a-ga e-ks (eriti keskmurde ida ja lõunaosas)

kohati juhtub see teistegi sõnadega (eriti mulgi murde mõjul Kõpus ja Viljandis )

kohati on mitmuse tunnus i asendanud ülipika esisilbiga tüve lõpu a (eriti sõnades, mille esisilbis on ue või ui [*oe, *oi] )

kohati tarvitatakse kene, mine liiteid jäljendavat Zi tunnust. lühikese esisilbiga sõnades, mille esisilbis on o kuulukse see olema ainuõige

  • oDàZi ("oDì" asemel peaks häälikuseaduslik olema "oZì") oZàZi (~ 'osi') Väike-Maarja: nuGàZi tuBàZi pu̮èGaZi pul̀maZi; Simuna: kor̀DaZi
kahesilbilised a tüved, mille esimene täishäälik pole o ega u [10]

mitmuse osastava käände lõpus olnud i-ta peaks tänaseks olema rõhuta silbi järel sulanud kokku tüve lõpu a-ga u-ks

  • kalù kanù vanù jal̀Gu kar̀vu mar̀ju ar̀Gu naèlu aèGu siGù tîbu sõnù aùDu e̮ùnu; Viru-Jaagupi: aìZu ('ais'); Anna jm: aś̀su ('asi'); Rapla jm: vil̀́lu ('vili')

mõnes keskmurde murrakus juhtub seda teistegi (näiteks ä) tüvedega

  • eìnu käìju leìBu seìnu

astmevaheldus erineb keskmurde murrakuti. lääne ja edela pool näikse valdama tugev aste.

kohati tarvitatakse kene, mine liiteid jäljendavat Zi tunnust:

lõunapoolsete murrakute kolmesilbilisi (ne:)s tüvesid jäljendavat moodsat ZiD tunnust tarvitatakse eelkõige keskmurde äärtel


i lõpuline [16] [17] [18]

keskvõrde omadussõnad [16]

Viru maamurre tarvitab keskvõrde omadussõnadel tugevaastmelist (mBi) mitmuse osastavat kaa nigu kirderannikumurre :

kahesilbilised ä tüved [19]

mitmuse tunnus i on asendanud tüve lõpu ä

mõnes keskmurde murrakus jäljendatakse a tüvesid

  • eìnu käìju leìBu seìnu; Anna: tümè ('tümasid')

kohati tarvitatakse kene, mine liiteid jäljendavat Zi tunnust.

lõunapoolsete murrakute kolmesilbilisi (ne:)s tüvesid jäljendavat moodsat ZiD tunnust tarvitatakse eelkõige keskmurde äärtel

kahesilbilised e tüved ja kaashäälikulised tüved [20]

mitmuse tunnus i on asendanud tüve lõpu e

kohati tarvitatakse kahesilbilisi i tüvesid jäljendavat a tunnust, eriti pika esisilbiga sõnadel

laialt tarvitatakse kene, mine liiteid jäljendavat Zi tunnust. eriti lühikese esisilbiga sõnadel, mille häälikuseaduslik kuju ühtib ainsuse nimetavaga - Viru maamurdes jm: käZì lüZì süZì; Jõelähtme maamurde ja Anna: anì

  • anèZi je̮GèZi nimèZi reGèZi tulèZi; Väike-Maarja: suòleZi se̮r̀meZi kivìZi süZìZi; Kadrina: lü̮èZiD; Koeru: lüèZi; Ambla jm: lüZìZi eZìZi ('ette võetud tööriba [põllul]');

lõunapoolsete murrakute kolmesilbilisi (ne:)s tüvesid jäljendavat moodsat ZiD tunnust tarvitatakse eelkõige keskmurde äärtel

ainsuse omastavas käändes poolpika esisilbiga kahesilbilised ne: (*it)s tüved [17]

mitmuse osastava käände lõpus olnud i-ta peaks tänaseks olema rõhuta silbi järel sulanud kokku eelmise täishäälikuga nigu Lõuna-Eestis, kirderanniku murrakutes ja Põhja-Eesti idamurdes

  • naìZi teìZi

Tallinn - Tartu joonest edela pool valdab lühikese esisilbiga kahesilbilisi tüvesid jäljendav a lõpp

  • naìZa teìZa
ülipika esisilbiga või rohkem kui kolmesilbilised (kane, vane, lane, line, mine, ke)ne: (*it)s tüved [18]

mitmuse osastava käände lõpus olnud i on tüvelõpu täishääliku asemel peaaegu kogu keskmurdes

kohati on Viru maamurdes, Harju-Jaanis, Amblas, Järva-Jaanis, Kuusalu maamurdes, kirderannikumurdes, idamurdes, Võru murdes, Tartu murdes, Põhja-Tartumaal ja Põhja-Viljandimaal püsinud isegi s-i ees olnud täishäälik

kohati asendab s-i ees olnud täishäälikut pikk ī

kohati tarvitatakse sõnuti lühikese esisilbiga kahesilbilisi tüvesid jäljendavat a lõppu kaa

ülipika esisilbiga või rohkem kui kolmesilbilised (u)s: (*k)s tüved [18]

mitmuse osastava käände lõpus olnud i on tüvelõpu täishääliku asemel kogu keskmurdes

kohati on s-i ees olnud täishäälikust saanud lane, kene liiteid jäljendav kaksiktäishäälik

ülipika esisilbiga või rohkem kui kolmesilbilised (u/i)s: t tüved [18]

mitmuse osastava käände lõpus olnud i on tüvelõpu täishääliku asemel kogu keskmurdes

kohati on s-i ees olnud täishäälikust saanud lane, kene liiteid jäljendav kaksiktäishäälik


Zi lõpuline [17] [10] [13]

keskmurdes on valdav mitmuse osastava lõpp kene, mine liiteid jäljendav Zi. lõunapoolsete murrakute kolmesilbilisi (ne:)s tüvesid jäljendavat moodsat ZiD tunnust tarvitatakse eelkõige Põhja-Tartumaal ja Põhja-Viljandimaal [21] [13]

regilaulus võib sida tunnus liituda juba mitmuse i tõttu muutunud tüvetäishäälikule [22]:

poolpika esisilbiga kahesilbilised tüved [18]

tarvitatakse kene, mine liiteid jäljendavat Zi tunnust:

lühikese esisilbiga koondelised e(*h), e(*k), t tüved [18]

tarvitatakse kene, mine liiteid jäljendavat Zi tunnust:


ZiD lõpuline [13] [17] [10] [13]

keskmurdes on valdav mitmuse osastava lõpp kene, mine liiteid jäljendav Zi. lõunapoolsete murrakute kolmesilbilisi (ne:)s tüvesid jäljendavat moodsat ZiD tunnust tarvitatakse eelkõige Põhja-Tartumaal ja Põhja-Viljandimaal [21] [13] ja kohati keskmurde põhjarühma äärealadel:

  • kahesilbilised e tüved ja kaashäälikulised tüved [20]
  • kahesilbilised a tüved [10]
  • kahesilbilised ä tüved [19]
  • ühesilbilised pika esisilbiga tüved [8]


kohati on tunnuse i kadunud [23]

  • Kadrina: [eij  ̮ ol̀D] väŕ̀vist

regilaulus võib sida tunnus liituda juba mitmuse i tõttu muutunud tüvetäishäälikule [22]:


17. s kirjakeeles si osastav peaaegu puudub ja sid osastavat leiab harva. 19. s teisel poolel levitavad sid osastavat E. Ahrens [24] ja K. A. Hermann [25] kuni keeleuuenduslased selle pidurdasid [10]. J. Aaviku vaeva viljana asendati siiski a tunnus kaa e ja sid lõpuga [13]. Hermanni soovitus "Eesti keelt õigesti ja puhtasti kõneleda" võib ollagi ZiD osastava jms kohusetundliku ületaotluse ajendiks Alutagusel, kirderannikumurdes, selle naabruses ning mujalgi.


ilmekas Zi tunnus oli muidugi otstarbekas juhul, kui oli tarvis lause mõtet täpsustada: "kas seal kivì oli?" ~ "neid kivì oli paĭlu" ~ "tuo kivì kua".


mitmuse osastava murdelist kirevust näitab A. Saareste 1955. a Uppsalas avaldatud väikese murdeatlase 90. kaart [26], kust paistab, et

  • Simuna kihelkonna Vägeva poolses nurgas Emumäe ümbruses tarvitatud Zi lõppu pada, hani + võrk, haud, rist tüüpi sõnades ja veel a lõpulist kiva.
  • Simuna kihelkonna muus osas tarvitatud pada, hani + võrk, haud, rist tüüpi sõnades Zi lõppu ja võrka, poissa, teisa tüüpi sõnades a lõppu kaa. (mu oma perepärimuse kohaselt räägiti nõnda Emumäelgi.)
  • Viru-Jaagupi kihelkonna Oonurme poolses nurgas Roela ümbruses tarvitatud Zi lõppu ainult võrk, haud, rist tüüpi sõnades ja ZiD lõppu ainult pada, hani tüüpi sõnades.
  • Viru-Jaagupi kihelkonna muus osas ja Väike-Maarja kihelkonnas tarvitatud pada, hani + võrk, haud, rist tüüpi sõnades nii Zi kui ZiD lõppu ja veel a lõpulisi võrka, poissa, teisa, kiva,

aga need 1915-54. a kodumaal ja pagulastelt kogutud keelendid võivad algupäraste murdeerinevuste lisaks kajastada juba koolihariduse ja linnakeele mõju.


iD kaashääliku järel [16]

kaashäälikule liitunud iD tunnus pole omane keskmurde põhjaosale (Harju, Järva, Viru, loode-Laiuse alale) vaid lõunaosale (Põhja-Tartumaale ja Põhja-Viljandimaale)

  • Äksi: sūremiD (*sūre̮mpita); Kõpu: soèmiD (*sōje̮mpita)
kolmesilbilise ainsuse omastavaga i tüved [21]

häälikuseaduslikku iD tunnust kohtab kogu keskmurdes:

selline mitmuse osastav ühtib täiesti ainsuse osastava ja mitmuse nimetavaga. seepärast tarvitatakse kohati kene, mine liiteid jäljendavat Zi tunnust:

(ainsuse omastavas) ülipika esisilbiga i tüved [21]

häälikuseaduslikku iD tunnust kohtab kogu keskmurdes:

selline mitmuse osastav ühtib täiesti ainsuse osastava ja mitmuse nimetavaga. seepärast tarvitatakse kohati kene, mine liiteid jäljendavat Zi tunnust:


iD täishääliku järel [8]

koondelised s(:*h) tüved [27]

häälikuseaduslik iD tunnus on omane kogu keskmurde põhjaosale (Harju, Järva, Viru, loode-Laiuse alale):

  • pe̮rssaiD suappaiD kiǹDaiD lam̀BaiD am̀BaiD (*hampahita) ker̀veiD, Viru-Jaagupi: kjer̀veiD Simuna: tur̀BaiD
pika esisilbiga koondelised e(*h), e(*k), t tüved [27]

häälikuseaduslik iD tunnus on omane kogu keskmurde põhjaosale (Harju, Järva, Viru, loode-Laiuse alale):

  • er̀neiD ( Kadrina, Harju-Jaani jm: er̀niD) uòneiD (*hōne̮ita) paìZeiD (*paìZe̮ɣita) rîDeiD me̮t̀teiD
e(*Da) liide [27]

häälikuseaduslik iD tunnus on omane kogu keskmurde põhjaosale (Harju, Järva, Viru, loode-Laiuse alale):

  • aìGeiD (*haike̮δita) ke̮r̀GeiD
koondelised o, u tüved [27]

häälikuseaduslik iD tunnus on omane kogu keskmurde põhjaosale (Harju, Järva, Viru, loode-Laiuse alale):

  • juònuiD e̮h̀tuiD sur̀nuiD (*surnuδita)
kolme ja enamasilbilised tüved [16]

häälikuseaduslik iD tunnus on omane kogu keskmurde põhjaosale (Harju, Järva, Viru, loode-Laiuse alale), aga liitub koondelisi sõnu jäljendades täishäälikule:

  • jut̆tuk̆kaiD laBìDaiD maDàlaiD (*matalita) saDàmaiD e̮n̆net̆tumaiD lut̆́tik̆kaiD maGùZaiD liBèDaiD piĕnemaiD e̮p̆pet̆tajaiD; Järva-Madise: kol̆manDaiD; Ambla: vek̆kemaiD ('väiksemaid')

Viru maamurre tarvitab keskvõrde omadussõnadel tugevaastmelist (mBi) mitmuse osastavat kaa nigu kirderannikumurre :

ks tüved [21] [17]

häälikuseaduslik iD tunnus on omane kogu keskmurdele, aga keskmurde põhjaosas (Harju, Järva, loode-Laiuse alal) ja eriti Viru maamurdes liitub koondelisi sõnu jäljendades täishäälikule:

  • orakseid jûk̀seiD Kadrina: jûk̀siD
ülipika esisilbiga või rohkem kui kahesilbilised ne: (*it)s tüved [21]

häälikuseaduslik iD tunnus on omane kogu keskmurdele, aga keskmurde põhjaosas (Harju, Järva, loode-Laiuse alal) ja eriti Viru maamurdes liitub koondelisi sõnu jäljendades täishäälikule:

  • luìZeiD puìZeiD tah̆maZeiD; Juuru: kar̆jatseiD
(ainsuse omastavas) ülipika esisilbiga tüved [16]

häälikuseaduslik iD tunnus on omane kogu keskmurde põhjaosale (Harju, Järva, Viru, loode-Laiuse alale), aga liitub koondelisi sõnu jäljendades täishäälikule:

(re, le, ne, m)e tüved [28]

häälikuseaduslik iD tunnus on omane kogu keskmurde põhjaosale (Harju, Järva, Viru, loode-Laiuse alale), aga liitub koondelisi sõnu jäljendades täishäälikule:

kaashäälikule liitunud iD tunnust võib keskmurde põhjaosas kuulda praegugi:

kolmesilbilised ja (ainsuse omastavas) ülipika esisilbiga u tüved [28]

häälikuseaduslik iD tunnus on omane kogu keskmurde põhjaosale (Harju, Järva, Viru, loode-Laiuse alale), aga liitub koondelisi sõnu jäljendades täishäälikule:

ühesilbilised ülipika esisilbiga tüved [8]

lühenenud täishäälikule liitunud iD tunnus on omane kogu keskmurdele:

kohati tarvitatakse lõunapoolsete murrakute kolmesilbilisi (ne:)s tüvesid jäljendavat moodsat ZiD tunnust:

kohati tarvitatakse kene, mine liiteid jäljendavat Zi tunnust(, kuigi pearõhu järel võiks D olla püsinud):

s tüvesid jäljendav Zi / ZiD tunnus on valdav pika ī, ǖ ja kaksiktäishääliku järel, kus häälikuseaduslik mitmuse osastav muidu ühtiks ainsuse osastavaga (täìD - *täi+ta ~ *täi+i+ta) nagu on ainuõigena leida veel 1693. a Hornungi keeleõpetuses [29]. mõlemad võimalused esinevad 1780. a Hupeli keeleõpetuses [30] . see põhjus võis algatada Zi(D) liite leviku mujalegi (18.-19. saj jooksul).

viited ja märkused

  1. 1.0 1.1 1.2 1.3 1.4 1.5 1.6 1.7 1.8 M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 205
  2. 2.0 2.1 2.2 M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 211
  3. 3.0 3.1 3.2 3.3 3.4 3.5 3.6 M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 206
  4. 4.0 4.1 4.2 M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 209
  5. 5.0 5.1 5.2 5.3 M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 208
  6. Anführung zu der Esthnischen Sprach, auff Wolgemeinten Rath, und Bittliches Ersuchen, publiciret von M. HENRICO Stahlen. Revall, Druckts Chr. Reusner der älter, in Verlegung des Authoris. M.DC.XXXVII. 33
  7. 7.0 7.1 7.2 7.3 7.4 M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 210
  8. 8.0 8.1 8.2 8.3 8.4 M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 212
  9. M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 52
  10. 10.0 10.1 10.2 10.3 10.4 10.5 M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 219
  11. Mari Must, Aili Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk. 224
  12. Mari Must, Aili Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk. 227
  13. 13.0 13.1 13.2 13.3 13.4 13.5 13.6 Mari Must, Aili Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk. 228
  14. Mari Must, Aili Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk. 225
  15. Mari Must, Aili Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk. 221
  16. 16.0 16.1 16.2 16.3 16.4 M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 214
  17. 17.0 17.1 17.2 17.3 17.4 M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 217
  18. 18.0 18.1 18.2 18.3 18.4 18.5 Mari Must, Aili Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk. 218
  19. 19.0 19.1 Mari Must, Aili Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk. 222
  20. 20.0 20.1 Mari Must, Aili Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk. 223
  21. 21.0 21.1 21.2 21.3 21.4 21.5 M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 216
  22. 22.0 22.1 M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 220
  23. M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 179
  24. Eduard Ahrens "Eesti keele Tallinna murde grammatika"
  25. "Eesti keele Grammatik : koolide ja iseõppimise tarwis kõikidele, kes Eesti keelt õigesti ja puhtasti kõnelema ja kirjutama ning sügawamalt tundma ja uurima tahawad õppida" / kirja pannud Dr. K. A. Hermann
  26. "Petit atlas des parlers estoniens = Väike eesti murdeatlas" / Andrus Saareste lk 69
  27. 27.0 27.1 27.2 27.3 M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 213
  28. 28.0 28.1 M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 215
  29. Grammatica Esthonica, brevi, Perspicua tamen methodo ad Dialectum Revaliensem / ed. a Johanne Hornung 55
  30. Ehstnische Sprachlehre für beide Hauptdialekte, den revalschen und dörptschen, nebst einem vollständigen Wörterbuch / von August Wilhelm Hupel 13
PandiVere kèeleÕpetuse sisuKord on siin.
PandiVere lugemiku sisuKord on siin.
PandiVere h̀ä̀ä̀ldamist selgitame siin.