Sunday, August 26, 2012

Alutaguse-Ingeri kepsutamine

Loodan saada kunagi nii targaks, et oskaks rahvalaulu isegi noodist laulda. Ettevalmistuseks uurin, kuidas noot vastab tegelikule salvestusele. Töötasin pisut Kohtla-Vitsiku küla Ann Vahermaa lastelauluga "Kiigu kiigu kitsekene..." (KKI, RLH 62:24 (2) Jõhvi-Iisaku vana kandle 593 lk), mille viis võib olla Ingeri laulu "Tupa oli täynnä tuppasuita..." kohalik arendus.

kül saad siiski vaita olla

Pildi seletuseks:
  • Punane kõverik ruudustiku alumisel serval märgib helitugevust (dB kirjutasin paremale).
  • Must kõver märgib helisagedust (Hz).
  • Rõhtsad katkendjooned märgivad kaheksandiktoone (suur sekund/8).
  • Katkendlikud püstjooned märgivad kümnendiksekundeid.
  • Jämedad sinised püstjooned eraldavad värsijalgu.
  • Kitsad sinised püstjooned eraldavad "noote".
  • Punased rõhtjooned märgivad võimalikke astmeid.
  • Kromaatiline helirida on kirjutatud paremale servale.
  • Rohelised kaldjooned märgivad minu meelest laulikule olulisi viisikeerutusi.
  • Häälikute ajaline jagunemine on kirjutatud ruudustiku keskele.

Noot näikse olema üsnagi esituse taoline, kuid mulle tundub, et rahvalaulus pole tähtsad need üleskirjutatud noodid, mille vahel koolitatud lauljad hüppavad, vaid hoopis seesama lainetamine ise. Kui koolitatud laulja üritab võimalikult kiirelt ja täpselt jõuda järgmise noodini ja jääda sinna pidama nõutud ajaks, siis rahvalaulik veedab põhilise aja just nende lainepõhjade ja harjade vahel liugumisega ega jää "noodile" pidama muidu kui värsilõpus põhitooni kinnitamiseks (või kiigelaulude pikkadel silpidel).

Sama värsi spekter on selline:

Pildi seletuseks:
  • Roheline kõverik ruudustiku alumisel serval märgib helitugevust (dB).
  • Sinine kõver märgib helisagedust (Hz).
  • Hall udu märgib häälikuid.


Kui panna kõik poolvärsikordusega viisijupid teineteise peale, siis saab sellised pildid:
Esmalt on kohakuti helivaljuse (ülemised) kõverad:



Teiseks on rööbiti meloodialiikumise (alumised) kõverad:

Laulik ei näi lainetama vanadusnõtrusest. Tema põhiheli on vägagi kindel ja lainetuste suund on sarnane ka eri värssides, kuigi meloodia võib liikuda "astmeid" allpool näib see rööbitine ja korrapärane.
Jätkan järgmiste värssidega:
kui saad alla musta mulla


kena kirstu keske-ella


Nagu näha luuletab "Praat" kood erinevad subastmed, kui muuta kuvatavat sagedusvahemikku.

valge laudade vahe-ella


Pildi seletuseks:
  • Lilla kõverik ruudustiku alumisel serval märgib helitugevust (dB).
  • Must saehammas jäljendab helisageduse muutumist (Hz).
  • Lillad sõõrid piiravad (väga laias piiris kõikuvaid) sagedusi, mida on noodistatud samale kõrgusele.
    Kuueteistkümnendiknoodid ("-dade") on vist jagatud eri "astmete" vahel selleks, et edasi anda sujuvat tõusu.
  • Roheliste kaartega katsun näidata lauliku mõtte suunda. Poolvärsi jooksul tõuseb väikeste lainetega "d-noodi" poole. (Kuigi nooti ta ilmselt ei tunne). Kolmanda värsijala jooksul võngutab end põhihelini ja neljandaga tagasi üles. Poolvärssi korrates kordab sama kujundit, aga tõus jääb madalale, sest uut värssi peaks alustama pisut põhihelist allpool.
Minu esialgse mulje põhjal tuleks SELLE LAULU nooti lugedes võnkuda heliliste häälikute kaupa üsna ühtlaste lainetega ühest äärmisest noodist teise ja eirata vahepealseid "astmeid", mida noodistaja oletab tahetud laulda (solfedžo tunnis õpitud kogemuse põhjal).
Nootki näitab, et viimase värsi teine tõusev liikumine lainetab rööbiti kuid madalamal, kui üleeelmise värsi puhul ("kui saad ...").
Värssi peaks alustama põhihelist pisut madalamate lainetega.
Värsijala vältus tundub olevat üsna kindlalt 0.6 s kandis, mille sees jagatakse häälikud sageli kaheks või kolmeks võrdseks rühmaks.
Helitugevuse muutused tunduvad samuti korrapärastatud, kuid noodistamisel seda pole märgitud ega õpetata ka tavalist lauljat seda väljendusvahendit nii väikeste vältuste jooksul valitsema.

foneetiline spekter:

Kõige lõpuks - e-hääliku lainetamine lähivaates:
(va)"he-e-el"(la)

No comments:

Post a Comment