PandiVere eitus

• 1 eitav kõne ^[1]
  • 1.1 eitussõna pöördumine
    • 1.1.1 Viru maamurrakud
  • 1.2 eitussõna kadu, nihutamine ja lühenemine
  • 1.3 minevik ^[24]
  • 1.4 tingiv kõneviis ^[26]
  • 1.5 kaudne kõneviis ^[27]
• 2 viited ja märkused

eitav kõne ^[1]

eitussõna pöördumine

meiegi eitussõna on muiste pöördunud ^[2] nagu on olnud kombeks paljudes Põhja-Euraasia keeltes Jaapanist Lapimaa ja Türgini ^[3].

LääneMereSoome keelealal hoiti see kõige kauem alal Kodaveres ^{[4] [5] [6]}

isik	ainsus	mitmus
olevik
1.	en   usu = ma ei söanda	emä   usu = me ei söanda
2.	et   usu = sa ei söanda	että   usu = te ei söanda
3.	ei / ep   usu = ta ei söanda	eväD   usu = nad ei söanda
minevik
1.	esìn   usu = ma ei söandanud [7]	esìmä   usu = me ei söandanud
2.	esìD   usu = sa ei söandanud	esìttä   usu = te ei söandanud
3.	es̀   usu = ta ei söandanud	esìD   usu = nad ei söandanud

teistest Uurali keeltest võib näiteks tuua ersa keele eitusverbi mineviku eźiń, eźińek, eźit́, eźid́e, eś, eśt́. ^{[2] [8]}

eitussõna mineviku pööretest on es̀ püsinud veel Lõuna-Eestis, saartel, Äksi ja Viljandi keskmurdes. ^[9]

es oli tuntud 18. s esimese pooleni põhjaeestigi kirjakeeles

• Georg Mülleri (1600-1606. a) jutlustes ^[10]:

3 is piddi, 35 is tabbas, 49 is mitte ossa

• Johann Hornungil (1695. a) ^[11]:

33 es wotta mitte

• Anton Thor Hellel (1732. a ^[12]), kes väidab veel tollal "es"-eitust kasutatama Põltsamaal ja Vigalas:

36 minna es olle näinud, siis es olle sedda wisi; ja (tema enda tõlgitud) esimeses piiblis ^[13]: es olle usknud, es olle näinud

eitussõna oleviku pöörded (en, emä, et, että, ei / ep, eväD ) olid Virumaal püsinud veel Alutagusel.

minevikus tarvitatakse seal neid samu eitussõna oleviku pöördeid koos mineviku kesksõnaga ^[14]. seejuures nõuavad (emä, että & eväD) kesksõna mitmust (te̮mmaneD ^[15]). sarnane põhimõte on levinud kõigis põhjapoolsetes LääneMereSoome murretes. ^[3] kesksõna võis mineviku eitavasse kõnesse levida liitminevikkude eitavast kõnest. eestivenelased tarvitavad nud-kesksõna ju isegi mineviku jaatava kõne asemel.

Viru maamurrakud

kogu keskmurdest on eitussõna pööramine kadunud.

ei sobib kokku kõigi tegumoodide, isikute, aja- ja kõneviisi tunnustega. ainult käskivas kõneviisis tarvitatakse pöörduvat keeldsõna är- ^[16]. oleviku eitava kõne lõpus olnud (*k) on põhitegusõna lõpust kadunud, kuid tüve aste ühtib sarnaste häälikumuutuste tõttu käskiva kõneviisi ainsuse 2. pöördega. ^{[17] [18]}

• Viru-Jaagupi: sa ei tahà; [vaata,] et̄ naD jal̀GupiDi sis̀se ei lähä̀

vanemat saarte murdele iseloomulikku ep̄ (<* epi ^[19]) kuju on leitud ka Kuusalu, Risti, Keila, Kose, Järva-Jaani, Koeru, Põltsamaa, Kodavere, Maarja-Magdaleena ja (Virumaalt ainult) Jõhvi murdekeelest ^[20].

ep oli tuntud ka vanas kirjakeeles

• Georg Mülleri (1600-1606. a) jutlustes^[10]:

87 kudt eb sina mitte mællesta

• Heinrich Stahlil (1637. a) ^[21]:

44 mina eb ollen se mitte (~ μήτε = ja mitte, mitte ka, ei ... ega ^[28])

eitussõna kadu, nihutamine ja lühenemine

kõnevoolus sulab ei sageli eelnenud sõna lõppu.

• Viru-Jaagupi:kuì sa  ̮ i lähänD; Väike-Maarja:ma  ̮ i tiàGi

kunagine ep̄ on ühte liitunud köiteverbiga: ep̄   ole > pe̮lè, ep̄   olnuD > pe̮lD. lisaks Põhja-Eesti murretele on see levinud ka vadja keeles ^[22].

• Viru-Jaagupi:mul̄   polè roh̀kem ol̀D; meìl pe̮lè ol̀D pûDu mis̀ki aĭZast ('mingist asjast'); Kadrina:pe̮lè suGùGi tar̀vis;

(rõhutu) eitussõna puudumine on keskmurdes üsna tavaline nagu läänemurdes, kirderanniku ja soome murrakuis.

• Kadrina:sėàl ol̀D jut̀tuGi; nüìD änàm keś̀ki uZù

puuduvat eitussõna korvatakse sageli -gi liitega, asesõnadega (keegi, kedagi, keski), eitavate määrsõnadega (enam, mitte, ühti, ühtegi, ühtigi), eitava sidesõnaga (ega).

eituse rõhutamiseks võib muud lauseliikmed panna eitussõna ja põhitegusõna vahele

• Viru-Jaagupi:ei ses̀t olè mil̆laGi paĭlù aBì; Kadrina:ei mul̄   ker̀Ge ol̀D neìD lap̀si kaZvat̆tat̆ta;

või tarvitada ühes lauses mitut eitussõna

• Väike-Maarja:ei mā eìj ̮  olè näìnD kül̄; Simuna:met̀te pe̮lè enàm seàl mûD üh̀teGi;

vanas kirjakeeleski

• August Wilhelm Hupel (1780. a):mina ei tule mitte; ei ma pole seda mitte teinud ^[23]

minevik ^[24]

minevikus tarvitatakse sama eitussõna (ei) koos mineviku kesksõnaga.

• Viru-Jaagupi:elàDes [ma] enàm püś̀si ei ker̆Git̆tanD

keskmurde Harju-Jaani, Kuusalu, Koeru, Viru, Põhja-Tartumaa ja Põltsamaa murrakutes tarvitatakse -vaD liidet ka -nuD kesksõna mitmuse moodustamiseks:

• Kadrina: ol̆́vi aŭGust läĭnuvaD var̀GaD sis̀se (võrdluseks soome:olivat lukeneet (<*lukenuδet 'nad olid lugenud') ~ olet lukenut ('sa oled lugenud') ^[25]

Põhja-Tartumaa ja Põhja-Põltsamaa murrakutes tarvitatakse -nuvaD liidet ka mineviku mitmuse 3. pöördes:

• Laiuse:ük̀svahè ei ve̮t̀nuvaDGi änàm kar̆jatsiD; ei tah̀tnuvaD enam pe̮l̆luDö̂t ̮  tehà

tingiv kõneviis ^[26]

tingivas kõneviisis tarvitatakse sama eitussõna (ei) koos tingiva kõneviisi jaatava kõne põhisõnaga aga ilma pöördelõputa.

• Ambla:nüit̀se a ̨ eà inimeZeD seDà ei ti̮ek̀s, mit̀te ei ti̮ek̀s

kaudne kõneviis ^[27]

kaudses kõneviisis tarvitatakse sama eitussõna (ei) koos jaatava kõne põhisõnaga.

• Väike-Maarja:pois̀ ei e̮p̀pima lin̆nas enàm suGùGi; er̀ne kül̆vat̆ti täĭjel kûl, sîZ ei piDanD us̆́sit̆tama; Põltsamaa: pe̮lèmaGi niuk̆kest mêst, kel̆lele miǹna sâB; Laiuse:vîs̀k ei pià kaŭwà käìma

kaudse kõneviisi minevik:

• Simuna:kuì leh̀mi pe̮lè ol̀D, sīs neìl ol̀D kit̆sèD

viited ja märkused

1. ↑ M Must, A Univere "Põhjaeesti keskmurre" lk 312
2. ↑ ^{2,0 2,1} Laanest, Arvo: Sissejuhatus läänemeresoome keeltesse, Tallinn 1975. lk.158
3. ↑ ^{3,0 3,1} Votian imperfect tense negation
4. ↑ Kodavere kiil ja eesti kirjakiil Kilk, Ann
5. ↑ Idamurre. – Emakeele Seltsi aastaraamat 32, 1986.Tallinn, 59–93. Univere, Aili lk.88
6. ↑ A. Univere 1974. Idamurde tekstid (Eesti murded IV) lk 73 (käsikiri Eesti keele instituudis)
7. ↑ A. Univere 1996. Idamurde tekstid (Eesti murded IV) lk 198 (Tossumetsa k. Villem Treial s 1876 93. Kuidas ma uue hobusega pruudist mööda tahtsin sõita)
8. ↑ Ersa keel : õpiku konspekt ja sõnaloend / Valdek Pall Tallinn : Eesti Keele Instituut, 1996 (Tallinn : Pakett) lk.32
9. ↑ (Eesti murded VII) Saarte murde tekstid / Varje Lonn, Ellen Niit ; Eesti Keele Instituut; Tallinn : Eesti Keele Sihtasutus, 2002 (Tallinn : Pakett) lk.41
10. ↑ ^{10,0 10,1} "Jutluseraamat" Georg Müller ; koostanud Külli Habicht ... jt. ; toimetanud Külli Habicht, Kai Tafenau ja Siiri Ombler ; sarja peatoimetaja Hando Runnel ; eessõnad: Huno Rätsep ... jt. ; Villem Reimani eessõna saksa keelest; Tartu : Ilmamaa, 2007
11. ↑ Ma Kele Koddo ning Kirgo Ramat, Kumma sisse. I. Keik Ewangeliumme ja Epistli Loud; II. Issanda JEsusse Kristusse Kannataminne- ning Surm. III. JEsusse Kristusse Üllestousminne ning Taewaminneminne. IV. Jummala Pühha Waimo näggew Tulleminne Apostlide päle. V. Jerusalemma Linna Ärrahäwwitaminne. VI. Ma-Kele Uus Laulo-Ramat. VII. Ma-Kele palwe Ramat. VIII. Önsa Lutri Katekismus, ehk Laste Öppetus, ühte ommad kirjotetud. Jummala Auuks, ja temma Koggodusse Öppetusseks. - RIGA, Gedruckt bey Johann Georg Wilcken, Königl. Buchdrucker. 1695
12. ↑ "Lühike sissejuhatus eesti keelde" (1732) Anton Thor Helle ; saksa keelest tõlkinud ja järelsõnad kirjutanud Annika Kilgi ja Kristiina Ross ; Eesti Keele Instituut; Tallinn : Eesti Keele Sihtasutus, 2006
13. ↑ Piibli Ramat, se on keik se Jummala Sanna, mis Pühhad Jummala Mehhed, kes pühha Waimo läbbi juhhatud, Wanna Seädusse Ramatusse Ebrea Kele ja Ue Seädusse Ramatusse Kreka Kele essite on ülleskirjotanud, nüüd agga hopis, Jummala armo läbbi, meie Eesti- Ma Kele Essimest korda üllespandud, ja mitme sündsa salmiga ärraselletud. Essimesses otsas on Üks öppetus ja maenitsus nende heaks, kes Jummala sanna omma hinge kassuks püüdwad luggeda. TALLINNAS, Trükkis sedda Jakob Joan Köler. 1739. Aastal
14. ↑ M Must "Kirderannikumurre" lk 249
15. ↑ (Eesti murded V) "Kirderannikumurde tekstid" Mari Must ; (toimetaja: Helmi Viires) ; Eesti Teaduste Akadeemia. Eesti Keele Instituut, 1995 (Tallinn : Pakett) lk 476
16. ↑ PandiVere keeldkõne
17. ↑ oleviku -k tunnusest
18. ↑ endisest käskiva kõneviisi -k tunnusest
19. ↑ ainsuse kolmanda pöörde (oleviku) lõpp pärineb oleviku(kesksõna) tunnusest *-pa > *-pi > -B.
20. ↑ Eesti murrete sõnaraamat. I köide. 4. vihik, Eksutama - ihes / Eesti Teaduste Akadeemia, Eesti Keele Instituut; Tallinn : Eesti Keele Instituut, 1996 (Tallinn : Pakett) lk 768
21. ↑ Anführung zu der Esthnischen Sprach, auff Wolgemeinten Rath, und Bittliches Ersuchen, publiciret von M. HENRICO Stahlen. Revall, Druckts Chr. Reusner der älter, in Verlegung des Authoris. M.DC.XXXVII.
22. ↑ "Petit atlas des parlers estoniens = Väike eesti murdeatlas" / Andrus Saareste kaart 30, lk 39
23. ↑ Ehstnische Sprachlehre für beide Hauptdialekte, den revalschen und dörptschen, nebst einem vollständigen Wörterbuch / von August Wilhelm Hupel 1780 87
24. ↑ PandiVere minevik
25. ↑ Laanest, Arvo: Sissejuhatus läänemeresoome keeltesse, Tallinn 1975. lk 158, 163-181
26. ↑ PandiVere tingiv kõneViis
27. ↑ PandiVere kaudne kõneViis
28. ↑ Kreeka-eesti Uue Testamendi õppesõnastik / Marju Lepajõe Tartu : Akadeemiline Teoloogia Selts, 2000, 107 lk. lk 66

PandiVere kèeleÕpetuse sisuKord on siin.
PandiVere lugemiku sisuKord on siin.
PandiVere h̀ä̀ä̀ldamist selgitame siin.